Reisiblogijal on lennuhirm?! (+ nipid sellest üle saamiseks)


Jep, see on tõsi. Mina, kes ma ennast reisiblogijaks kutsun ning kellele meeldib väga uusi maid avastada (ning selleks on lennuk teatavasti üldiselt enimlevinud viis), kardan lennata. Olen seda oma kuigivõrd uut hirmu päris mitu korda nii instagramis kui ka blogis maininud ning kuna tean, et ma ei ole selle murega üksi ning olen ka võtnud selgeks eesmärgiks sellest üle saada, siis kirjutan täna oma kogemustest ning õpitundidest seoses lendamisega.

Lennuhirmu tunnetamine on mulle tegelikult täitsa uus tunne. Üldiselt olen lendamist pigem vastupidi, alati nautinud ning lohutanud teisi, kes minuga ühes seltskonnas õhus olles kartnud on. Alates eelmise aasta novembrist on rollid vahetunud ning olen hoopis mina see, kes lohutust vajab. Nimelt lennates Filipiinide pealinnast Manilast Cebusse ning too lend oli kohe kindlalt minu elu hirmsaim. Üldiselt oskan turbulentsi ja raputamisi ette oodata, näiteks pilvedest läbi sõites, õhku tõustes ja maandudes, või siis eelneb tugevamale raputusele paar vaiksemat, justkui hoiatuseks. Kuid tol korral oli taevas täiesti selge ja lend oli supersujuv ning järsku (ja ma mõtlen seda, järsku!) oli tunne, nagu oleks lennuk kümmekond meetrit alla poole kukkunud. Kuigi tegelik juhtum kestis muidugi vaid sekundi kuni paar, siis tundus see tol hetkel kui terve igavik ning on too sündmus on mu mällu vägagi täpselt talletunud. Sealt edasi kulges lennukisõit jälle supersujuvalt, kuigi peale raputust haaras muidugi piloot kohe telefoni ning teatas reisijatele, et tegu oli turbulentsiga ning palus kõikidel turvavööd kinnitada. Reisi lõpuni me raputusi enam ei kogenud, kuid minul värisesid jalad kuni lennukist maha astumiseni. Oleks filmilikul kombel tahtnud maha heita ja maad suudelda, kuna nii hea ja turvaline oli kahe jalaga maapinnale astuda.

Õnneks oli meil järgmine lend alles nädala aja pärast, mis lasi mul end koguda ja reflekteerida kogetut, paari järgmise päeva jooksul ei oleks ma suure tõenäosusega olnud võimeline jalga lennukipardale tõstma. Kuid mälestus on siiski nii tugev, et ka nüüd hiljutistel lendudel olen kartnud pea iga väiksemat raputust. Iga kord lennukisse istudes kirun end, et miks ma endale nii küll teen ja end sellesse olukorda sean. Kuid tagasi koju jõudes mõtlen juba maksimum nädala aja pärast, et kuhu järgmisena minna võiks. :D 

Mida ma täpsemalt selles olukorras kardan? Vist seda, et ma ei saa füüsiliselt sellest olukorrast end eemaldada. Istun seal oma toolis turvavöö kinni ning see tunne on isegi veidi klaustrofoobiline. Raske on täpselt aru saada, mis mind enim kartma paneb, kuid olen leidnud mõned viisid, mis mul taolistes situatsioonides rahu säilitada aitavad,


1. Tee endale selgeks, mis turbulentsi tekitab. See on kindlasti üks suurimaid nippe. Üldiselt turbulentsi tundes (vähemalt neil, kes seda kardavad) tuleb kohe silme ette õudusfilmilik seik, kus ilmselt kukub lennukil mootor või lausa üks tiib küljest ning lennuk süttib leekidesse ning nii see lennuk alla kukubki. See on põhimõtteliselt võimatu juhtuma ning kui end turbulentsi tegeliku olemusega kurssi viid, võib see hirmu alla kukkumise ees oluliselt vähedada. Näiteks üks huvitav artikkel on SIIN.

2. Leia endale tegevus, mis mõtted mujale viib. Loe raamatut, mängi mängu, lahenda ristsõnu, kuula podcasti, vaata filmi. Mis iganes sulle lennukis teha meeldib ning mis su mõtted mujale viib on suureks abiks!

3. Mediteeri enne lendu. Mediteerimine võib eri inimeste jaoks tähendada erinevaid tegevusi, aga ükskõik mis tegevus aitab sul mõtteid hirmult ja kartmiselt eemale saada on suureks abiks. Mina proovin silmad sulgeda, keskenduda oma (rahulikule ja sügavale) hingamisele ning kui olen ikka ärev, siis aitab ka...

4. ...rahulik muusika/loodushelid. Minule meeldib näiteks Spotifyst kuulata playlisti "Nature sounds", mida kuulates tekib mul automaatselt sügav lõõgastus ja rahulolu, meditatiivne seisund. Aga rahustavad helid on inimeste jaoks muidugi väga erinevad, tasub otsida ja leida just see, mis Sulle enim sobib. Spotifys on ka palju meditatsiooni muusika playliste, mis minule samuti hästi sobivad. Või siis lihtsalt rahulik ja low-beat muusika.

5. Kõik juhtub, mis juhtuma peab. Jah, uskuge või mitte, aga selline mõtteviis aitab mind väga edukalt maha rahustada. Muretsen üle üldiselt siis, kui ma elu voolu ei usalda, ning selline suhtumine aitab selle usalduse elusse tagasi tuua. Kõik juhtub, mis juhtuma peab. Seega isegi kui lennukiga juhtubki midagi ja kukumegi alla, siis nii lihtsalt peabki minema.

6. Sa ei saa niikuinii selles olukorras midagi peale hakata. Kuigi see on ka see peamine mõte, mis mind üldse muretsema paneb, aitab see ka olukorraga toime tulla. Pole tarvis muretseda asjade pärast, mille muutmiseks sa midagi ette võtta ei saa, mis on sinu kontrolli alt väljas. Kui ma juba sellesse lennukisse istusin ja oleme juba õhus, siis on päris keeruline end sealt olukorrast päästa. Pigem tasub selle situatsiooniga leppida ja jällegi mõelda, et kõik on ja läheb täpselt nii, nagu peab.

7. Lennuk on ülimalt turvaline liiklusvahend. Vaat eks üks turvalisemaid (või äkki ongi kõike turvalisem)? Mõtle vaid sellele, kui palju inimesi saab viga või kaotab elu näiteks autoõnnetustes iga päevaselt. See on muidugi äärmiselt kurb, kuid miskipärast autoga liiklemist suurem enamus meist isegi seda statistikat teades küll ei pelga. Mõeldes sellele kui väike tõenäosus on lennuõnnetuses surma saada ja kui palju suurem on see tegelikult olukorras (autoga sõites), kus olen pea iga päev, aitab see kaalukausid paika seada ja mõista, et kui tõenäosus on nii väike, siis muretsemiseks pole tõesti põhjust.

Kõiki neid nippe rakendades ning pidevalt uusi juurde avastades proovin end tasapisi uuesti lendamist nautima harjutada, kuna maailma avastamine on üks minu suurimaid kirgi ning ma ei soovi, et see mul tühise hirmu tõttu tegemata jääks. Seda enam sooviksin kuulda ka teie soovitusi ja kogemusi seoses lennuhirmuga ning sellest üle olemisega. Seega andke oma kogemustest kommentaarides teada! :)

Kommentaare ei ole