FILIPIINID vol 2 - reisiteekond, ööbimiskohad, transport


Kui eelmises postituses rääkisin teile enamuselt Filipiinide inimestest, loodusest, ilmadest ja hindadest, siis selles postituses lubasin rääkida täpsemalt reisimarsruudist ehk mis kohtades me kolme nädala jooksul käisime ning kuidas me nendesse kohtadesse saime. Nagu mainisin ka eelmises postituses, siis Filipiinid on saarestik üle 7000st saarest, niiet transport mängib seal reisides suurt rolli ning kuna vaadata ja näha on kogu riigi eri nurkades oi-kui-palju, siis soovitan võimalikult palju seal olles ringi käia. Aga alustame algusest ehk millal ja kuidas ma Filipiinidele läksin?

19. november 2018 Tallinn-Amsterdam (lennuliin: AirBaltic, lennu kestus 2h 40min)
terve päeva veetsin kahe lennu vahepeal Amsterdamis ringi kolades
19. november 2018 Amsterdam-Manila, tehniline stop Taipeis (lennuliin: KLM, lennu kestus 15h 30min)



20.-22. november ööbisime pealinnas, Manilas. Eelkõige just sellepärast, et end pikast lennureisist välja magada. Manilas oli minu jaoks üpris ebameeldiv viibida ning minu teada pole seal midagi erilist ka vaadata, niiet seal ei soovita ma olla päevagi kauem, kui on hädavajalik. Meil väga vedas, et olime kaheks ööks plaaninud jääda, kuna kui oleksime kohalikule lennule pidanud minema päev varem, oleks see taifuuni tõttu tühistatud. Manilas viibitud päeva magasime põhimõtteliselt täiesti maha, kuna olime superväsinud. Lingin iga sihtkoha juurde ka meie ööbimiskohad, jäime kõikide nendega väga rahule. Nagu eelmises postituses mainisin, vaatasime üldiselt ööbimisi, mis jääks 30 eur/öö piiresse.


22.-26. november ööbisime Oslobis. 22. november oli meil täielik reisimist täis päev, mida alustasime kohaliku lennuga Manilast Cebu Citysse. Kohalikeks lendudeks valisime Cebu Pacific lennuliini, millega jäime üldiselt väga rahule. Ainuke asi, mis siiani hingel, oli üks kohutavalt kõva turbulentsiraputus esimese siselennu ajal, kuid seda ei saa muidugi lennuliini süüks ajada. Lihtsalt peale seda kiiret raputust, mis tundus justkuikui oleksime 10 meetrit järsult vabalangemises allapoole kukkunud, pani mind lendamist varasemast oluliselt rohkem pelgama ning kardsin paaniliselt iga järgmist lendu. Natuke kardan siiani. Mitu lendu ka hilines, niiet kindlasti ei tasu Filipiinidel transpordi osas mingisuguseid napikaid plaane teha.

 Cebusse jõudes kulutasime oma POOLTEIST TUNDI (jah, sa lugesid õigesti), et jõuda lennujaamast bussijaama, vahemaa oli kuskil 10 km... Niiet kujutage seda kohutavat liiklust seal linnas ette. Manilas oli ka esimesel õhtul liiklus kohutavalt aeglane, kuna samal ajal viibis linnas Hiina president ning paljud tänavad olid suletud. Pidin oma suure seljakotiga pool teed hotellini kõndima (oma 3 kilomeetrit) peale kahte tundi autos viibimist ja maksin sõidu eest siiski kohutavat hinda. Seepärast soovitan soojalt kasutada Grab appi, mis on põhimõtteliselt Aasia Taxify. Hind on fikseeritud ja Cebus seiklemise eest maksime pea 10x vähem kui mina paar õhtut tagasi Manilas, kui tavalist taksot kasutasin. Igaljuhul, Cebu bussijaamast saime bussile, mis suundus Oslobisse, sõit oli kuskil 4 tundi. Kaardil näitab küll vähem, kuid alati tasub Filipiinidel transpordiks pigem rohkem kui vähem aega arvestada. Bussifirmana kasutasime Ceresi teenuseid, kuna nendes bussides oli konditsioneer ja busside kvaliteediga võis ka rahule jääda. Majutuskohta jõudsime ööhakul, niiet Oslobi avastamiseks jäi meil kolm täispikka päeva.


Esimese päeva otsustasime veeta rahulikult Oslobit avastades ning õhtu poole suundusime Sumilon saarele. Sinna saime Oslobist kuskil 20 minutit saare otsa poole sõites, kuni olime Sumilon saarekesega kohakuti ning sealt oli saareke vaid mõne minutilise paadisõidu kaugusel. Rentisime ühe suure paadi (pigem laeva), mille pardal oma 5 meeskonnaliiget, et meid kahekesi sinna saarele toimetada. Väga kulukas ei olnud, aga mitme peale paat võtta on muidugi odavam! Sumilon saarel võib viibida kella kuueni õhtul (kui mu mälu mind nüüd alt ei vea) ning ööbida võivad seal vaid need, kes peatuvad selle saare ainukeses resordis. Saar on tõesti pisike ning põhiline, mida seal teha, on päevitada ja ujuda. Mõõna ajal on saare juures väljas ka ilus sand bar ehk siis veest välja ulatuv pikk liivariba. Snorkeldasime seal ka, kuid kuna edasisised päevad näitasid mulle päris Filipiinidel snorkeldamise võimalusi, siis sellele saarele ma otseselt snorkeldamise eesmärgiga küll minna ei soovitaks. Ilmselt on selle saare kogemus eriti äge just siis, kui seal ööbida. Sumiloni luxusresordi leiad SIIT.


Tumalog kosk





Teine ja kolmas päev olid äärmiselt seikluslikud ja pikad, ärkasime mõlemal päeval päikesetõusu ajal või varemgi. 24. novembril käisime ujumas vaalhaidega, mille poolest Oslob tegelikult tuntud ongi. Vägaväga turistikas atraktsioon. Mida varem minna, seda parem, kuna haisid toidetakse, et sina nende kõrval ujuda saaks ning kui neil juba kõhud piisavalt täis on, on ka väiksem tõenäosus mitmeid isendeid näha. Vaalhaid ise on äärmiselt müstilised ja majesteetlikud kalad, kes kasvavad kuni 10 meetri pikkusteks. See teeb neist maailma suurimad kalad. Ma ei võtaks osa taolisest turismiatraktsioonist, kui seal neid elusolendeid kuidagi piinatakse. Õnneks on neid täiesti keelatud katsuda, kui nad sinust mööda ujuvad ning turistidel hoitakse ujumise ajal rangelt silma peal, et keegi oma tegevusega haisid ei häiriks. Kuigi muidugi on ikka neid rumalaid, kes ei pea lugu ei teistest inimestest ega ka loomadest ning teevad kõik mis võimalik, et saada äge klõps Instagrami riputamiseks. Kuid kui sind huvitab allvee maailm, soovitan seda kogemust kindlasti!
Oslobi ligidal on ka mitmeid kauneid koski, niiet peale ujumist suundusime Tumalog kose juurde. Enamus looduslike vaatamisväärsuste juures tuleb maksta pisike sissepääsutasu, eriti just koskede juurde minnes. Selleks tasub hoida peenikest raha, kuna üldiselt polnud neil isegi 500lisest tagasi anda, kui sissepääsutasu oli näiteks 100 peesot (ehk siis 1,6 eurot). Tumalog kosk on omapärane, kuna ta vool pole üldse mitte tugev, vaid pigem langeb see kerge vihmana mööda kaljuseina alla. Veekogus kose all on pisikesed kalad, kes su varbaid lutsivad. Jah, nagu need, kes ilusalongides on.
Ning peale kose all enda kosutamist (mis on palaval päeval äärmiselt mõnus, vahel isegi hädavajalik), otsustasime teise poole päevast veeta kohalikus rannas Oslobis. Vägagi kohalikus rannas. Ka seal oli pisike sissepääsu tasu, mis vihjas justkui turistidele suunatud kohale, kuid ühtegi turisti seal peale meie polnud ja see rand tundus olevat peamiselt turismirajalt väljas. Rannas olid kohalikud lapsed, kes mängisid kõigega, mis veest ja rannast leidsid. Kaasaarvatud meritähtedega, keda üks julgem poiss ka oma keeles meile tutvustas. Vesi oli igalpool Filipiinidel nii soe, et rannas olles veetsime enamus aja lihtsalt vees ulpides ning nii tegime me ka seal rannas. Peale seda päeva olime täiesti ära kõrbenud, kuigi veetsime enamus osa ajast vees. Kuid päike seal on muidugi nii tugev, et praeb sind ka läbi vee.

Viimase täispika päeva Cebu saarel otsustasime veeta canyoneeringut harrastades. Olin selle kohta palju internetist lugenud ja see tundus kui seiklus, mis meile mõlemale rõõmu pakuks. Tegu on mööda jõge allavoolu matkamisega - vahepeal ujudes, vahepeal kaljuservalt sinisesse jõkke hüpates, vahepeal mööda looduslikult tekkinud liumägesid alla libistades. Seda retke on raske kirjeldada ja kõige parema pildi saab kindlasti videot vaadates. Mul on sellest päris mitu vinget GoPro klippi, andke teada, kui tahaksite neid näha.
Selleks seikluseks sõitsime varahommikul kuskil 1,5 tundi kohta nimega Alegria. Canyoneeringu pakkujaid on seal mitmeid ja kahjuks ei mäleta ma selle firma nime, kelle teenust meie kasutasime, kuid väga palju soovitusi on näiteks TripAdvisoris.  Meie saime kontakti oma tricycle juhilt, kes meid sinna ka sõidutas ning tänu sellele saime ka veidi soodsamalt. Kogu protsess oli kokku kuskil 4-5 tundi, matk ise sellest 3 tundi. Enne matka algust pidime oma tunnikese ootama, et tuleks veel inimesi, kellest grupp kokku panna. Hinna sees oli ka rikkalik lõunasöök matka lõppedes ning meie grupis oli kaks giidi (mõlemad äärmiselt toredad!). See kogemus oli kindlasti üks reisi tipphetki, kuna jõge umbritsev loodus oli nii džunglilik ja maagiline, vesi kaunis sinine ja jahe ning sellel retkel pidime end mitu korda ületama. Kõrgeim hüpe vette oli minu arust lausa 8 meetrit!
Enamik nendest tuuridest lõppeb Kawasan Fallsi juures, kust tehakse viimased hüpped. Meie tuur seal ei lõppenud, kuid külastasime seda mitmeastangulist koske peale tuuri iseseisvalt. Kawasan Falls on ilmselt Cebu saare kõige tuntuim kosk ja seetõttu oli seal palju rahvast. Ka kohalikke, kes pidid seal tihedalt käima näiteks piknikuid pidamas.


26.-30. november ööbisime Dumaguetes. Sinna saime Liloani sadamast otse lühikese praamisõiduga (mitte nii, nagu google maps näitab, vaid ikka otse ühest sadamast teise). Liloani sadam ise oli Oslobist kuskil poole tunni bussi- või tricyclesõidu kaugusel. Dumaguete on armas, üpris pisike linn, kuid me ei peatunud seal mitte linna enda pärast, vaid hoopis selle pärast, mis seda linna ümbritseb. Sealt on lihtne pääseda lähedal olevatele saartele nagu Bohol, Siquijor ja Apo Island. Nendest kolmest ei käinud me vaid Boholil, mis on neist kolmest tegelikult tuntuim. Me ei teinud seda seetõttu, et kõigil kolmel saarel käimine oleks meie jaoks kujunenud üpris kulukaks ning kuna kaks päeva tulid saarte külastamise tõttu igaljuhul pikad, tahtsime kolmanda päeva veidi rahulikumalt olla. Kuigi Boholil oleks näha tahtnud suurte silmadega ahve ehk tarsiere, kes seal pidavat elama.


Saladoong beach Siquijor saarel




Forest camp
Alustasime avastamist saarest nimega Siquihor. Kindlasti tasub saartele Dumaguetest suunduda esimeste laevadega, kuna pileteid ette osta ei saa ja seetõttu võid laevast maha jääda ning tagasi neid väga hilja õhtul ei tule ka. Seega kui tahad vähegi midagi saartel näha, mine võimalikult vara. Laevade väljumisajad leidsime sama päeva hommikul sadamast. Siquihor saarel tahtsime enamuselt lihtsalt ringi sõita, niiet rentisime kahe peale rolleri ja nii me saarele ringi peale tegimegi. Kuna liiklus pole seal üldse tihe, oli täielik rõõm seal sõita! Küll aga soovitan vältida väiksemaid teid, mis on tihti kohutava kvaliteediga. Poole sõidu peal külastasime randa nimega Salagdoong beach, mida youtuber Lost LeBlanc oma videotes korduvalt maininud on. See on tuntud eelkõige oma megakõrge hüppeplatvormi pärast, kust meie hüpata ei julgenud. Ka snorkeldada on seal rannas päris mõnus.
Siquijor saarel proovisime Filipiinide traditsioonilist magustoitu Halo Halo, mis on magustoit miksitud kokku mitmest juba olemas olevast magustoidust - jäätis, moos, puuviljad, marmelaad, hommikusöögihelbed, jää, piim, kookos ja nii edasi. Üpris kaootiline, aga isegi täitsa söödav!
Seoses laevadega tasub ka silmas pidada, et ka tagasisõiduks piletit ette osta ei saa.

Järgnev päev, järgnev saar. Kohe hommikul suundusime bussiga Malatapay sadamasse, et sealt suunduda Apo saarele (tõlkes kilpkonna saar). Nime on see saar saanud väga otseselt selle järgi, et seal ümbruses ujuvad pidevalt kilpkonnad. Neid ei hoita seal kinni ega neid ei toideta, mis tegi mind eriti elevile selle saare külastamise pärast. Ma ei taha üldiselt toetada loomaaialikke põhimõtteid, kus loomi inimeste lõbustamiseks kinni hoitakse. Söötmine on veel täitsa okei ja minu põhimõtetega pahuksisse ei lähe. Malatapay sadamas ootasime, millal paaditäis inimesi kokku saab ning asusime teele. Saarele jõudes maksime pisikese saarele sisenemise tasu ning samuti tuleb seal maksta giidi eest, kelle endale snorkeldamiseks rentima pead. See on minu meelest äärmiselt tore, et see kohustuslik on, kuna siis ei saa rumalad turistid kilpkonnadele liiga teha. Meie giid oli superlahke ning snorkeldas meiega täpselt seal ja täpselt nii kaua, kui ise tahtsime. Ja oi kuidas me tahtsime! Nägime kindlasti vähemalt viite kilpkonna, vahepeal isegi kahte korraga. Need tüübid ei karda üldse! Teevad rahulikult oma asja ja sa võid nendele olla nii ligidal, kui soovid. Kuigi katsuda siiski ei tohi, mis on minu arust täiesti arusaadav. Oma armastusest kilpkonnade vastu rääkisin juba eelmises postituses, aga no ausalt - ma tunnen, et olen kunagi eelnevas elus kilpkonn olnud. Ma justkui ühendusin nendega ja tundsin, et olen üks neist. Olen peaaegu, et kindel, et minu üks järgmistest tatoveeringutest saab olema kilpkonn. Jällegi, see päev oli üks reisi tipphetkedest! Päeva lõpus tutvusime ka ühe Leedu tüdrukuga, kellega hiljem veel El Nidos kokku saame ja õhtusöögil käisime.

Viimasel päeval magasime kauem, kuna olime päikesetõusu ajal ärkamisest päris väsinud. Otseseid plaane meil polnud, kuid loodus tühja kohta ei salli ja plaanid tekkisid meile iseenesest. Sõbranna tutvus meie hotellis abielupaariga, kellega neil jutt jooksma hakkas. Peagi tuli sõbranna meie tuppa ja ütles, et kuule, ühed võõrad kutsuvad meid enda juurde lõunasöögile. Tuli välja, et kumbagi nende vend (enam ei mäletagi selle loo detaile, upsi) oli eelmisel õhtul abiellunud ning sel samal päeval oli ka perepoja sünnipäev, kuid siiski otsustasid nad oma värsked sõbrad, kellega tutvusid tund aega tagasi enda juurde koju lõunale kutsuda? Just nii sõbralikud ongi Filipiinlased. Nad tundusid vägagi usaldusväärsed, niiet otsustasime minna. Sõime lõunat, tutvusime perega ning teise poole päevast veetsime Forest Campis, mis on välibasseinide kompleks, kus basseinid on varustatud maa seest tuleva allikaveega. Õhtul kutsusid nad meid perepoja sünnipäeva tähistamise puhul restorani, kus proovisime erinevaid kohalikke Filipiinidele omaseid roogasid. Enamuselt mereande. Ning muidugi soovisid nad ka kogu õhtusöögi eest maksta, ka meie osa eest. Uskumatu lahkus! See oli kindlasti meie reisi spontaanseim päev, vägagi huvitav ja meeldejääv kogemus.


30. november vastu 1. detsembrit ööbisime Cebu Citys, kuna teekond järgmisesse lõppsihtkohta Dumaguetest oleks vahepeatuseta kohe kindlasti liiga pikk olnud. Teekond 30. novembril oli niisugune - Dumaguete Sibulan sadamast Liloan sadamasse, kust viis buss otse Cebu Citysse, mis oli äärmiselt mugav. Sõit kuskil 5-6 tundi.


1.-8. detsember ööbisime El Nidos. Ehk siis teine osa meie teekonnast El Nidosse jätkus 1. detsembril, kus läksime Cebu Cityst hommikul lennukile, et jõuda Puerto Princesa lennujaama, kust ootas ees üpriski kohutav bussisõit. Etteruttavalt ütlen, et bussisõit El Nidost Puerto Princesasse tagasi oli vägagi okei, ilmselt seetõttu, et see oli päevasel ajal. Kuid sõit sinna oli suures enamuses pimedas kiirelt minibussiga mööda käänulisi teid üles ja alla kihutades. Pool teed oli mul süda täiesti paha. Ning üldjuhul naudin ma bussisõite väga. Muidugi on variant otse ka El Nidosse lennata, kuid need lennupiletid oli oma 3 korda kallimad ja lennuliiklus harvem, niiet lennuki + bussi variant tuli palju odavam. Lennukiga Puerto Pincesasse jõudes ootasid meid lennujaamas juba mitmed reisiagentuurid, kes bussipileteid El Nidosse pakuvad. Saime pileti soodsamalt, kuna ostsime kohe ka tagasituleku bussipileti ning broneerisime sama agentuuri kaudu ka ülejärgmiseks päevaks paadituuri.


El Nidos veetsime kokku 6 täispikka päeva. Nii oligi meil plaanis, et esimene osa puhkusest tuleb veidi aktiivsem ja seikluslikum ning teine pool rahulikum ja rohkem rannamõnusid nautides. Best of both worlds! Esimesel päeval kondasime pisikeses El Nido külas ning kiikasime ka lähedal olevasse Corong Corong randa, mis on päevitamiseks eriti ei sobi. Ühesõnaga võtsime rahulikult ning seadsime end hotelli sisse. Muideks, El Nido hotell nimega Cliffside cottage oli minu meelest parim, kus ööbisime. Meil oli rõdu, millelt avanes vaade otse imekaunile kaljule! Hotellis oli olemas ka pesu pesemise teenus, mida meeleldi kasutasime.




Järgmisel päeval läksime paadituurile. Need on El Nidos vast populaarseimad turistimagnetid ning hommikul oli rand inimesi täis. Peamisi paadituure on neli - A, B, C ja D, kuid valikus on ka mõned vähem populaarsemad. Tuurid maksavad 20 euro ringis ja pakkujaid on ohtralt erinevaid. Pane tähele, et kuigi tuuri nimi võib olla eri pakkujatel sama, võib see sisaldada erinevaid sihtkohti. Tavaliselt on igal tuuril 4-5 peatumispaika + lõunasöök, kui veab, on ka snorkeldamismaskid hinna sees. Meil olid enda omad kaasas juba Eestist, aga rannast laenutasime juurde kummist jalanõud, et vees kividel astudes haiget ei saaks. Paadis on tavaliselt umbes 15-20 inimest. Tuuridest valisime meie kõige populaarsema ehk tuur A, kuigi ei õnnestunud meil näha selle tuuri kõige kuulsamaid kohti ehk väikest ja suurt laguuni. Selle kohta, et miks see nii oli, räägiti erinevaid jutte, kuid põhimõtteliselt saime aru, et on otsustatud oluliselt limiteerida inimeste arvu, keda päevas sinna lastakse, et neid imekauneid loodupaikku säilitada. Tuur oli sellelegi vaatamata väga vinge ning oma hinda igati väärt. Käisime kahes rannas - Papaya beach ja 7 Commando beach ning mõnes snorkeldamiskohas ja Secret Lagoonis.


Ülejäänud päevad veetsime nagu planeeritud rannaliival lebades. Käisime kaks korda Las Cabanas rannas, mis on El Nidost mõnusa tunnikese jalutuskäigu kaugusel (muidugi võib selle teekonna ka tricyclega ette võtta) ning ideaalne ka ujumiseks. Seal rannas on ka päris vinge zip line, mida meie ei katsetanud. Ühel päeval rentisime rolleri ja sõitsime tund aega, et jõuda imelisse Nacpan randa. Seal on ka pisike sisenemismaks, kuigi see kehtib mitu päeva. Rand on megapikk, niiet kuigi see on väga populaarne turistisihtkoht, on seal ruumi kõigile. Jällegi, ideaalne ujumiskoht samuti. Soovitan vaatada Lost LeBlanci videot SIIT.  Tal on youtubes üldse väga palju kasulikku Filipiinide teemalist sisu, mis olid ka enamuselt meie reisiplaani inspiratsioniks.


Üks ägedamaid päevi El Nidos oli minu sünnipäev, mil rentisime rannast kayakid ja sõidsime El Nido küla vasaku nuki taha Ipil Ipil randa (vt ülemiselt kaardilt). Tegelikult, isegi mitte päris sinna välja, vaid peatusime ühes armsas rannanukakeses enne seda ning see väike armas rannake oli täitsa meie päralt! Ujumiseks ta küll ideaalne polnud, kuna veepõhi oli koralline, kuid privaatrannas oma sünnipäeval ilusa ilma ja looduse nautimine on unustamatu kogemus. Kayakiga sinna minna oli päris raske ja pingutust nõudev, kuid seda täiega väärt. Võttis meil kuskil 45 minutit intensiivset aerutamist, et sinna jõuda.

El Nidos on ohtralt häid söögikohti, kuid hinnad on turistide tõttu ka oluliselt kõrgemad kui mujal Filipiinidel. Meie külastasime mitu korda ja soovitame kohti nimedega Happiness; Taste El Nido (vegankohvik parimate smuutikaussidega) ja Art Cafe, kus on ka imekaunis suveniiripood.

8.-9. detsember olime taaskord Manilas, et enne pikka lennureisi välja magada ning sellega meie seiklused Filipiinidel lõppesidki. Kuid ma ei taha uksuda, et see minu esimeseks ja ka viimaseks korraks Filipiiidel jääb, kuna avastada on seal veel nii palju ning on siiani mõned kohad, mis südamel kripeldavad ning mida selle kolme nädalaga külastada ei jõudnud. Näiteks Bohol, Coron ja Siargao saared. Väga palju tegevust on just Cebu saarel ja Dumaguete lähedal, niiet seal piirkonnas võib kauemgi aega veeta.

Koju jõudmise teekond kulges niimoodi:
9. detsember Manila-Amsterdam, tehniline stop Taipeis (lennuliin: KLM, lennu kestus 17h 15min)
10. detsember Amsterdam-Tallinn (lennuliin: AirBaltic, lennu kestus 2h 25min)

Ma siiralt loodan, et see postitus pani teid tahtma isegi reisi Filipiinidele planeerima. Või võibolla on see teil juba plaanis ning see postitus aitas reisimarsruuti paikka panna. Kui teil on täiendavaid küsimusi, andke kommentaarides mulle teada! :)

Kommentaare ei ole