Travel diaries: Turkey through my eyes (and phone)

Saabusin mõni aeg tagasi koju ühest järjekordsest Erasmus+ projektist, mis seekord leidis aset Türgis. Kui te pole Erasmus+ programmist varem kuulnud, siis on mul teist väga kahju, kuna see on IDEAALNE VÕIMALUS reisida praktiliselt tasuta, kohata uusi inimesi, tutvuda erinevate kultuuridega ning saada erinevates valdkondades uusi teadmisi, oleneb mis teemal projekt ise siis on. Sellest projektist endast ma siin pikemalt ei räägi, kuid tahtsin teiega jagada mõndasid pilte, mis oma telefoniga seal olles tegin (seepärast ka kvaliteet mõnel halvem kui tavaliselt, andestust, kuid tahtsin neid siiski jagada) ning samuti ka tähelepanekuid Türgi ja türklaste kohta.
1. Türgis on palju inimesi. Minu kui tüüpilise eestlase jaoks isegi liialt palju. Paiknesime Izmiris, mis on Türgis suuruselt kolmas linn, kus on üle nelja miljoni elaniku. Pealinnas, Istanbulis on 27 miljonit. Ma tundsin selle seal veedetud aja jooksul kohutavalt puudust oma ruumist ja üksi olemisest, kuis ma ühtegi hingelist ligidal ei näe.
2. Türklastel pole lõunamaalastele kombeks ajataju. Ning meie oleme nende jaoks kindlasti liiga "nohikulikult" alati õigel ajal kohal ja töötame liiga palju.
3. Jah, just, töötame liiga palju, sest nemad nii palju kohe kindlasti mitte ei tee. Jällegi, lõunamaalastele üpris omane, nad oskavad oluliselt paremini lõõgastuda ja puhata kui meie. Elu nautimises on nad kindlasti meile eeskujuks.
4. Palju inimesi teeb ümbruse räpaseks. Muidugi oli Izmiris ka üpriski palju ilusat (kõige ilusamad olid kindlasti linnast veidi väljas asuvad mäed), kuid kui ühes linnas elab kolm korda rohkem inimesi kui meie riigis, siis pole ime, et prügi ja tolmu on palju. Samuti oli Izmiris igal pool ka väga palju poolikuid maju, mis oli näha, et kunagi oma lõpp-faasi ei näegi ning see tõmbab kindlasti linna visuaalset muljet kõvasti allapoole.
5. Kuigi septembris oli meil päeval tihti üle kolmekümne kraadi sooja, on õhtul kindlasti külm. Kohe kui päike loojub, on siiski vaja midagi selga panna. Meil õnnestus lausa jube palavik ja külmaviirus saada, niiet soojad riided soovitan siiski kaasa võtta. 
6. Kuna ilmselt nii paljukesi koos elades on nad harjunud, et nende ümber on koguaeg inimesed, siis nende otsekohesus ja teise inimese oma ruumi mitte tunnetamine võib meile olla alguses veidi ehmatav. Mulle igaljuhul oli, aga olles üpris palju reisinud oskasin ma seda oodata. Samuti on hea, kui käid ringi ja sinuga on kaasas kohalik, kes teab, kuhu tasub minna ja kuhu mitte. Turiste on ju teatavasti lihtne haneks tõmmata.
Need ongi minu esimesed tähelepanekud, mis Türgile mõeldes meenuvad. Igaljuhul, sellistes kohtades (eriti, kui sa ei lähe kuhugi turismilinna) on alati mul väikene kultuurišokk, kuid see ongi märk sellest, et õpid seal olles nii ümbruse kui ka enda kohta palju. Sellepärast hindan selliseid kogemusi meeletult ja ei vahetaks neid millegi vastu. 













Kommentaare ei ole