Kuidas ma oma "meigi ostmise keeluga" hakkama sain?


Juheii, mu meigikeeld on lõpuks läbi! 

Kes mu blogil pidevalt silma peal ei hoia, mõtleb hetkel ilmselt, et tegin kuskil meigipoes pättust ja selle eest sain ajutise keelu sinna mitte minna või midagi seesugust. Tegelikult pole lugu üldse nii. Mina lihtsalt eelmise aasta lõpus, vaadates üle kogu seda suurt kogust meigi- ja nahahooldustooteid, mis mul kodus on, et ma kaks kuud ei osta enam mitte kui midagi. Arvasin, et see annab mulle enam võimaluse kõik poolikud totsikud lõpuni kasutada ning ja saada parema ülevaate, mis mul tegelikult vaja on. Ja täpselt nii juhtuski!

Kuigi, olgu, olgem ausad, tunnistan üles et ostsin jaanuari kuus shampooni ja kulmugeeli. Noh, tuli välja, et mu shampoonivarust ei jätkunud ning kulmugeeli ma polnud varem näinud (vähemalt mitte seda L'Oreali oma, mis ostsin) ning mul oli väga uut vaja, seega lubasin endale ka selle. Ja see oli ka kõik! Tänu sellele piirangule sain tõesti nii palju vanu tooteid tühjaks kasutatud ja kasutuid asju minema visatud. Pidasin samal ajal ka nimekirja asjadest, millest nägin, et tunnen puudust ja mõned neist on mul juba soetatud (kindlasti teen nendest kui ka mõningatest tühjadest toodetest varsti postituse). Mis mind väga üllatas oli see, et kui veebruar läbi sai, ei tormanudki ma kohe iga uue meigividina järele, vaid olen siiani ostnud vaid mõne vajaliku asja ja tunne on väga hea. Oman nii palju paremat ülevaadet, mis mul on ja olen kindlam, et ostan seda, mida mul päriselt vaja on (see tähendab, et raha läheb õigesse kohta). Lähen varsti reisile ning mul on samuti juba planeeritud, mis poodides käin ja kus mille peale kui palju raha kulutan.

Mina olen igaljuhul väga rahul, tunnen, et minu sees on mingisugune muutus toimunud. Parem ja vabam on olla, sest liigsed asjad koormavad kindlasti, olgu tegu siis ilutoodete, riiete või kasvõi toasisustusega. 

Kommentaare ei ole