Featured Slider

Kaunid kohad Eestis, mida sel sügisel külastada

Ja ongi suve lõpp juba käega katsutav ning sügis tasapisi põue pugemas... Kuid selle vastu pole mul absoluutselt mitte kõige vähematki, sest sügis on mulle ääretult sümpaatne aastaaeg, eriti selline septembri keskpaigast oktoobri keskpaigani. Suvi, nagu ikka, möödus mul ka seekord väga kodumaiselt, uusi ja põnevaid Eesti kohtasid avastades. Mõne päeva nautisime Kaleviga ka Barcelona võlusid (teen ilmselt peagi ka postituse sellest, mis mind sinna jälle tagasi viis), kuid põhirõhk oli Eestimaa suve nautimisel. Ka sel aastal tegime nädalase ringreisi, kus külastasime erinevaid kohti, mis huvi äratasid, ning sellele lisaks käisime mitmel lühemal tripil. Kuid see, et suvi hakkab otsakorrale saama ei tähenda ju sugugi seda, et need kohad oma väärtuse kaotaks! Sugugi mitte, pigem kujutan ette, et sügisesed toonid lisavad nii mõnelegi kohale selles listis veelgi võlu juurde. Niiet täna jagan teiega mõnda kaunist kohta, mida mina viimase paari kuu jooksul külastasin ning kuhu soovitan teil sügisel minna.



Siksälä Vesiveski Puhkemaja on meie pere külalistemaja imekaunis Lõuna-Eesti looduses. Ideaalne paik looduse ja vaikuse nautlejatele! Sügis on seal eriti kaunis ning metsad on paksult seeni täis. Külalistemaja kõrval on Sika järv, mis on täielikult ainult külaliste kasutada ning sealt saab kala püüda, sõita SUP lauaga ja paadiga, muidugi teha karastav suplus peale saunas käiku jne. Ümber järve läheb matkarada. Seal olles tõesti hing puhkab!

Lisainfo SIIT või kirjuta otse broneerimiseks mulle (elisabethpurga@gmail.com) või jaanus.purga@gmail.com. Kui mainid ära, et said info siit blogist, saad ka eripakkumise. ;)


Kui aga otsid ägedat majutust Harjumaal, siis julgen soovitada Paekalda Puhkekeskust. Otse Rummu karjääri kaldal asuv puhkekeskus pakub majutust nii tünnikämpingutes (kus pildid tehtud) kui ka suuremates majades. Muidugi pakuvad nad erinevaid tegevusi just Rummu karjääril, täpsema info leiate nende kodulehelt SIIT.

Too tünnikämping oli eriti äge ööbimiskogemus, kuna magad ju täitsa vee peal! Kämpingu tagumine külg on klaasist ning sealt saab jälgida kõike veekogul toimuvat. Kahjuks on küll kämpingud väga kõrvuti ja kostavad läbi, niiet sellest kui meeldiva kogemuse tünnikämpingus saad sõltub paljuski ka naabritest. Meil õnneks vedas ja naabrid lärmakad ei olnud. :)


Oma ringreisi jooksul külastasime palju erinevaid varemeid, niiet toon välja mõned meeldejäävamad: Kolga mõis (kuigi me sees ei käinud, aga kindlasti tahaks seda ühel päeval teha), Viljandi lossi varemed (ja kogu Viljandi on muidugi külastamist väärt), Karksi Ordulinnuse varemed (mille kõrval on tore kiik ja maaliline org), Helme linnus ja Helme koopad (pildil). 


Vot raba on küll koht, mis on sügisel minu meelest kõige kaunim. Kuid too päev kui me Kõnnu suursoos käisime, oligi päris sügiselik. Mina polnudki varem Kõnnus käinud ja mulle meeldis väga. Samas, rabas ongi raske pettuda. Ning praegusel ajal on sealt võimalik ka pohli ja peagi ka jõhvikaid korjata, niiet tasub minna! Meie saime Järvi järvede juurest ka päris palju kukeseeni. Läbi soo viiv laudtee lõppes Paukjärve ääres asuva vaatetorniga ning üks pisem vaatetorn oli ka keset sood. Ning mis sellest, et ilm oli külmavõitu - rabalauka vesi sai sellegipoolest ära katsutud. 


Nõmmeveskist olen Instagramis päris palju pilte näinud ning seal käimine oli juba pikemat aega plaanis. Lisaks kaunile joale on seal selline üpris kõrgel olev justkui kivist raudtee, aga see ei ole raudtee. Keeruline kirjeldada. :D Aga vast saate pildilt aimu. Eks see on kunagi mingit eesmärki osast veskina teeninud. Kuigi leidsime selle kohe lihtsasti ülesse, ei olnud sinna peale üldse kerge saada. Lõpuks läksime sinna pisikest rada pidi, mis läks paralleelselt Valgejõega (see pisike rada algas silla juures, mis üle Valgejõe läheb). Rada läheb mööda kellegi krundist ning jõuab rauast sillakeseni, kust kaudu saabki juba sinna, kus on ülevalpool näha olev pilt tehtud. Raske seletus, kuid kui keegi juhuslikult sinna minemas on ja ei leia üles viisi sinna üles saamiseks, võite mulle julgelt kirjutada ja proovin veel paremini seletada.


Äntu Sinijärv on taaskord selline koht, millest olin palju kauneid pilte Instagramis näinud. Seal on tegelikult ka paar teist veekogu (nt Valgejärv), kuid too Sinijärv on kindlasti kõige silmapaistvam. See pidavat olema lausa Eesti kõige selgema veega järv, mille läbipaistvus on kuni 15 meetrit (kuigi järve suurim sügavus on 8 meetrit). Kuna ilm oli jahedavõitu, siis me ujuma ei läinud, kuigi ausaltöeldes oleks võinud seda teha... järgmine kord siis. :) Eriti hästi tuleb järve omapärane värvus välja päikselise ilmaga.


Ringreisil olles avastasime ühe superägeda matkaraja - Kaisma suurjärve matkarada. Leidsime internetist info, et matkarada on 6km pikkune, kuigi sellest normaalselt läbitav on kuskil 1/3. Korrastatud matkarada kulgeb kuni raba vaatetornini ja neile, kes ilma minigisuguste suunaviitadeta ja laudteeta niiskes võpsikus seigelda ei soovi, siis soovitan vaatetorni juures ots ringi keerata. Ilmselt on sihilikult otsustatud matkarada lühemaks jätta ja ainult esimest osa hooldada, kuid kodulehel võiksid nad info ära uuendada. Hea, et mul meelde tuli, kirjutan neile ja teen sõbraliku soovituse muudatus sisse viia. :)

Aga loodus on seal kaunis, ühel pool rada on järv ning teisel pool raba. Seal saime ka korralikult kõhud mustikaid täis pugitud, küll aga jäid enamus neist just sellele teisele poolele matkarajast.


Järekordne mustikaparadiis - Naissaar. Naissaar on tuntud oma ürgse looduse, sõjalise ajaloo ja suviste teatrietenduste poolest. Matkasime Naissaarele põhimõtteliselt ringi peale - kõndisime sadamast põhjatippu (kus on ka majakas, kuid sinna ei õnnestunud meil saada), ööbisime sealsel telkimisplatsil ning tulime järgneval päeval teist kallast mööda sadamasse tagasi. Loodus on tõesti kaunis ja mustikaid saime palju pugida, kuid Naissaare puhul toon välja ka paar asja, mis saaksid paremad olla. Eeskätt jäi silma palju prügi ning kogu jäätmemajandamine tundus seal päris puudulik olema. Prügikasti ei näinud me peaaegu ühtegi! Palju rannas olevat prügi oli kindlasti ka merelt tulnud, kuid prügikastide olemasolu väldiks kindlasti seda, et saart külastavad turistid oma prahti loodusesse ei loobi. Meie seda muidugi ei teinud. Ning matkalistel tasub arvestada sellega, et kogu saarel ei leidnud meie mitte ühtegi kaevu, kus veepudeleid täita. Ning laevafirma, mis väljasõite Naissaarele korraldab (Monica.ee) ei jätnud head muljet. Tolle päeva hommikul, kui olime arvestanud, et meie praam läheb kell 13, saatsid nad meili, et praam läheb hoopis kell 10 ning sinna polnud meil kuidagi võimalik jõuda. Vahetasime pileti järgmise päeva omade vastu ning seetõttu veetsime ühe päeva vähem saarel. Ning praamil, kus ilutses merre prügi viskamist keelav silt, viskas laeva töötaja oma suitsukoni merre...




Sillamäe promenaad (mere puiestee), mis hiljuti uue ilme sai, on tõeliselt imetlemist väärt. Sillamäe jätab mööda Narva maanteed sõites üpriski igava mulje, kuid linna sisse keerates on näha täitsa vastupidist pilti. Mere puiestee juures on ka kaunis ja ajalooline Sillamäe kultuurikeskus.



Alpakafarm, mis asub Pärnu külje all, on tore koht alpakade ja ka muude loomadega kohtumiseks. Viie euro eest (+ euro selle eest, kui soovid alpakadele või kitsedele midagi nosimiseks osta) saad alpakade juures kuskil pool tundi veeta, ühes grupis on umbes 15-20 inimest. Emased ja isased alpakad hoitakse eraldi ning nende juurde viiakse gruppe vaheldumisi, mis annab loomadele aega tähelpanust puhata. Eks natuke pelgasin seda, et mõned vastutustundetud lapsevanemad lasevad oma lastel lugupidamatult loomade suhtes käituda, kuid kuna grupiga on kaasas ka farmi töötaja kes alpakadega käitumist seletab ning kõigel silma peal hoiab, oli asi täiesti kontrolli all. Kitsede juurde sai minna ka ilma piletit ostmata (mulle vähemalt tundus nii, pead ei anna).


Ringreisi jooksul külastasime ka kolme lossi: Laitse, Sangaste ja Alatskivi (pildil Sangaste loss). Sangaste ning Laitse lossid on mõlemad suurepärases korras, kuid Alatskivi oma on natukene nukrama ilmega. Tasub külastamist siiski. :) Üheski lossis sees ei käinud, kuigi jällegi, ilmselt tasuks. Panime järgmiseks ringreisiks kõrvataha!


Ringreisist on mul Instagramis ka eraldi highlight tehtud, niiet kui soovid rohkem infot ja kohasoovitusi, võid seda kiigata. Ning eelmist postitust ägedatest Eesti sihtkohtadest näed SIIN.

Millistes nendest kohtadest käinud oled? Või mis kohtad siia listi lisaksid?

Nädalavahetuse reis - kas mõnus kiirpuhkus või stressiallikas?


Üks põhilisi argumente, millega mitte reisimist põhjendatakse, on aja puudus. Ning teine - raha puudus. Kui sina oled üks neist, kel neid kahte takistust esineb (olgem ausad, meil kõigil esineb), kuid reisida tahaks ikkagi, siis mul on sulle üks lahendus pakkuda.

Olin pikalt mõelnud, et tahaks nädalavahetuse reisi ära katsetada ning selle aasta aprillis ma selle lõpuks ära tegin. Käisin Oslos (sellest reisist kirjutasin varasemalt ka SIIN ja SIIN) ning seetõttu kaunistavad seda postitust ka mõningased pildid Norra pealinnast. Selles postituses keskendun nädalavahetuse reisi plussidele ja miinustele ning toon välja mõned olulised aspektid, mida tasub sedasorti retke ette võttes meeles pidada.


Miks mina just Oslo oma nädalavahetuse reisi sihtkohaks valisin? Just seetõttu, et Oslo on 1) piisavalt ligidal, ehk sinna minek ei võta kaua aega, 2) Oslos on kallis viibida, niiet mida vähem aega seal veeta, seda parem, 3) Oslosse lähevad Tallinnast otselennud. Eriti esimese ja kolmanda punkti järgi soovitan ma nädalavahetuse reisi sihtkohta valida, kuna mitte otselendude puhul võib juhtuda, et veedad mitu tundi järgmist lendu oodates kuskil vahelennujaamas ning kui valid liiga kauge sihtkoha, siis kulutab sinna minek juba suure osa sinu väärtuslikust ajast. Kuna teoreetiliselt jääb traditsioonilise nädalavahetuse reisi puhul sul sihtkoha avastamiseks vaid üks täispikk päev (kui lähed kohale reede õhtuks ning tuled tagasi pühapäeva õhtuks), siis on aeg väga väärtuslik ning kust iganes annab aega kokku hoida, tuleks seda teha.

Kuigi minul minek Oslosse ei olnud otselennuga, siis oli lennukite vahetuse aeg vaid pool tundi, niiet Riias ümbes istudes tormasin otse ühelt lennult teisele. Näide minu lennuaegadest (lendasin airBalticuga):
Reede: 16.45-18.45 (Tallinn-Oslo, vahepeatus Riias)
Pühapäev: 20.10-22.40 (Oslo-Tallinn)
Muidugi tuleb minu puhul juurde veel 2x2,5 tundi, mis pean veetma Ida-Virumaalt Tallinnasse sõites.


Rääkides aja kokku hoidmisest - soovitan kohad, mida külastada soovid ja võibolla ka nende külastamise täpsema marsruudi/järjekorra varasemalt paika panna. Muidugi kui soovid ka niisama, vabamalt ja sihitult ringi jalutada, on see ka täiesti okei, kuid kuna mina olin Oslos esimest korda ja soovisin kõik "kohustuslikud" kohad üle kaeda, siis tegin endale google maps kaardi, kuhu märkisin ära kõik huvitavad kohad. Kuid samas ei soovita ma ka liiga konkreetset, täpselt minuti pealt kellaajalist plaani teha, kuna siis ei jää ruumi vabadusele ja sellega kaasnevatele üllatustele, mida jooksvalt avastada võid. N.ö. silmaklapid peas ühest turismimagnetist teise tormates võivad tihti ärkamata jääda vaat et veelgi vingemad kohad, mis tee peale satuvad.

Mina otsustasin ära jätta erinevad muuseumi külastused, mille puhul võib kaua aega võtta järjekorras ootamine. Kuid kui muuseumid on sinu puhul olulised, siis soovitan piletid ette ära osta. Kuna ilm oli minu Oslos viibitud ajal kaunis ja kevadiselt soe, siis otsustasin aega sisustada õues patseerides ning erinevaid tasuta vaatamisväärsusi külastades ja tänavakunsti nautides. Sõin peamiselt enda kaasavõetud toitu, et kulusid kokku hoida (selle reisi eelarvest kirjutasin täpsemalt SIIN). Ööbimise eest maksin umbkaudu 60 eurot ühe öö kohta, kuid kuna mul oli tarvis ööbimist vaid kaheks ööks, ei tulnud kokkuvõttes majutusele kulutatud summa liigagi suur. Muidugi kui otsustate Norra asemel mõne muu riigi valida ja näiteks AirBnB teenust kasutada, saate kindlasti oluliselt odavamalt läbi.


Kui sulle on seda tüüpi reisi puhul oluline reisi hind ja nädalapäevad ning sihtkoha osas otseseid eelistusi pole, siis soovitan kasutada momondo "ükskõik kuhu" funktsiooni, kuhu sisestades Tallinnast-ükskõik kuhu ja kuupäevad viskab sait sulle ette kaardi, kus saad veel omakorda valida lendude maksimaalse hinna ja kestvuse (nädalavahetuse reisi puhul üle kolme tunnist lendu ma ei soovitaks) ning näedki, mis variante sulle pakutakse. Ning muidugi on variant reisida ka muudmoodi - bussiga, autoga, laevaga. Kruiisid Stockholmi on ju vägagi populaarsed just nädalavahetustel ning ka bussisõit Riiga või Peterburgi ei võta kaua aega ning ei ole väga kulukas.

Ehk siis kokkuvõtteks, mis on nädalavahetuse reisi suurimad plussid ja miinused? Plussidena tooksin kindlasti välja selle, et nädalavahetuse reisiks on lihtsam aega leida kui nädala ajaseks puhkuseks ning samuti on see hea, kiire ja odav viis mõnda meie lähedal olevat sihtkohta avastada. Muidugi ei sobi selline reisitüüp kaugemateks sihtkohtadeks. Miinusena tooksin välja ka võibolla seda, et kuna aeg on päris limiteritud, siis võib tekkida suur soov ühest kohast teise kiirustada, et kõik soovitu jõuda ära näha ja teha. Kuid tormates ja kiirustades on raske reisi nautida. See aeg lendab tõesti nii kiiresti, et tegelikult alles sihtkohta jõudes ja sellega vaikselt harjudes pead juba otsa ringi keerama ja kodupoole tagasi tulema. Kuid sellegipoolest on tegu minu silmis väga hea viisiga, kuidas rutiinist korraks välja hüpata ja üks mõnus kiirpuhkus välismaal veeta.

Kas olete varem nädalavahetuse reisil käinud? Kui jah, siis kus te käisite ja kui ei, siis kas selline kiirpuhkus on midagi, mis teis huvi äratab?

kaheksa taskuhäälingut, mis on väärt kuulamist


Taskuhäälingud ehk podcastid on minu viimase pooleteise aasta lemmikuim avastus! See on justkui raamatu lugemine või filmi vaatamine, kuid seda saab paralleelselt teiste tegevustega teha. Eriti meeldib mulle taskuhäälinguid kuulata näiteks trenni tehes, kokates või end hommikul päevaks valmis sättides. Samuti on see suurepärane viis pikkadel lennu-/auto-/bussireisidel aega parajaks teha ning vahelduseks puhkust anda ka silmadele, mis muidu tänapäeva maailmas päris suure osa päevast ekraani jõllitavad. Kellegi teise vestluse kuulamine on minu jaoks äärmiselt rahustava võimega (kuid oleneb ka muidugi taskuhäälingust) ning seetõttu on taskuhääling heaks abimeheks ka lennuhirmuga toime tulemisel, nagu eelmises postiuses välja tõin. Just seepärast jagan teiega täna oma praeguseid lemmikuid podcaste ja kuna olen ka ise pidevalt uute ja huvitavate otsingul, on ka teie soovitused all kommentaarides väga oodatud!

Panin iga podcasti juurde ka lingi, kust kõik osad leitavad on. Kõigil kel leidsin/kel oli, panin Spotify lingi. Ise kasutan kuulamiseks enamasti "Podcast Go" äppi.


Jay'd teavad kindlasti paljud, kes enesearengu ja motivatsiooni teemalisi videosid internetiavarustes vaadanud on. Jay teeb oma podcastis nii soolo-episoode kui ka episoode külalistega, lahates erinevaid enesearengu teemasid. Olen tema taskuhäälingust nii mõndagi kasulikku kõrvataha pannud ning enim meeldib mulle see, et eriti tema soolo-episoodid on üldiselt üles ehitatud nippide vormis (nt. 3 ways to...), mis teeb sisu jälgimise ja meelde jätmise eriti lihtsaks.




Tervise teemaline taskuhääling. Saatejuht Leon'i eesmärk on oma elu nö ära häkkida ja elada võimalikult pikalt võimalikult tervislikult ja rakendada oma keha ja vaimu viimse potentsiaalini. Sellel taskuhäälingul on iga nädalaselt lausa viis osa (esmaspäevast reedeni). Kõiki osasid ma kuulanud ei ole (kuigi tegu on üpriski uue taskuhäälinguga, on osasid juba meetult), vaid selekteerin jooksvalt välja need teemad, mis enim kõnetavad. Ka Leon teeb osasid nii iseseisvalt kui ka külalistega.

Reispass

Tuntud raadiosaade Raadio2's. Kuna raadiot ma üldiselt sihilikul kellaajal ei kuulda, siis otsustan selle saate sisu üldiselt taskuhäälingu äpi kaudu tarbida. Naudin selle podcasti saatejuhi Ivo rahustavat hääletooni ning üldiselt pigem rahulikus tempos kulgevat saadet, kus jooksvalt ka paar muusikapala ette mängitakse. Nagu nimigi viitab, siis räägitakse igas episoodis erinevatest reisisihtkohtadest ning kõigest sellega kaasnevast. Eriti võimas oleks ka ise kunagi antud saates külaliseks olla, või lausa saatejuhiks... :)

Täitsa Pekkis Podcast

Ägeda kontseptsiooniga - saatejuhtidel on iga kord stuudios külaline (üldiselt laialdaselt tuntud eestlased) ning pikkades (üldiselt umbes kahe tunnistes) osades lahatakse selle isiku pekki minekuid elus. Põnev, eks? Sest üldiselt keskendutakse ju intervjuudes pigem vaid elu tipphetkedele. Selline lähenemine teeb ka kõige suurema kuulsuse kuidagi inimlikumaks ning tõestab seda, et asjade pekki minemine on elu täiesti loomulik osa ja neid ei maksa karta, vaid neist tasub õppida. Eriti meeldis mulle episood Kristel Aaslaidiga, Roland Tokkoga ja Lauri Pedajaga.

Naistejutud

Lõbus ja lustakas kodumaine taskuhääling, mida enamasti veavad kolm naisterahvast - Dagmar (saatejuht), Kristina ja Heidi. Räägitakse ausalt kõigest naiste eluga seonduvast. Päriselt kaa, kohe täitsa ausalt, ilma häbi tundmata ka kõige delikaatsemate teemade ees. Ning see mulle väga sobibki! See taskuhääling pole kindlasti ametlik ja kindla ülesehitusega, vaib pigem kulgeb jooksvalt omasoodu. Eriti nauditavaks teeb minu jaoks just selle konkreetse taskuhäälingu kuulamise nende naiste omavaheline sõprus ja suhtlus, mis on vaba ja naeru täis. 

Actualized.org

Kunagine vaieldamatu lemmik podcast enesearengu teemadel. Tegelikult jälgisin neid osi juba enne seda, kui taskuhäälingutest midagi teadsin. Tegin seda youtube vahendusel, videote kaudu. Teemad on tihti väga sügavamõttelised ning nõuavad rohkem keskendumist ja kohelolekut, kui paljud teised mida kuulan, niiet Actualized podcasti kuulamiseks peab minu jaoks olema õige aeg ja koht. Kuid kui ongi käes see õige aeg ja koht, kõnetavad need osad mind alati väga. Kuulan tihti ka järgi aastataguseid episoode, kuna Leo (saatejuht) viimastel kuudel enam väga tihti postitanud ei ole.

Armastusest

Kodumaine lemmik! Nii mahe, nii rahulik, nii liigutav. Kui osades taskuhäälingutes pole minu jaoks saatejuht/saatejuhid eriliseks põhjuseks, miks saadet kuulan, siis nii Elina kui ka Veiko on mõlemad kütkestavad isikud. Ning nende duo sobib nagu valatult seda saadet eest vedama. Nagu nimigi ütleb, kõneldakse armastusest ja selle eri vormidest, nii saatejuhid omavahel kui külalistega koos. Saated on täis heldeid äratundmishetki ning kulgeb üldiselt mõnusas rahulikus rütmis (sobib minu puhul ideaalselt lennuhirmu vältimiseks, või just lennuhirmuga sõbraks saamiseks). Jällegi, oleks ääretult tore ka ise kunagi nendega koos jutustada, kas podcasti lindistades või niisamagi.

Jenna & Julien Podcast


Välismaine lemmik! Jenna ja Julieni taskuhääling ei ole ilmselt huvitav kuulata, kui sa nende eludega niisama kursis ei ole. Või siis kui oled juba mõne osa kuulanud ja saad aru, mis tüüpi inimestega tegu, siis hakkab ehk juba huvitavam. Kuna üldiselt on saated üles ehitatud lihtsalt nende igapäeva elust vestlemisest ning kuna olen Jenna (Marbles) videosid juba hea mitu aastat jälginud, on minul iga saadet huvitav kuulata. Olen nende 237 episoodist pooled kohe kindlasti ära kuulanud, ilmselt rohkem. Selle taskuhäälingu puhul polegi niivõrd olulised need teemad, mida nad käsitlevad (enamuselt teevad nad lihtsalt erinevaid lõbusaid mänge või räägivad millest iganes soovivad), vaid nad mõlemad lihtsalt meeldivad mulle inimestena ning nõustun igati nende eluvaadetega.

Kuulan veel mõnda taskuhäälingut ka peale nende, mis siin nimekirjas välja tõin, kuid kuna neid kaheksat kuulan enim, otsustasin just neid teiega jagada. Andke julgelt ka oma lemmikutest all kommentaarides teada! :)


Reisiblogijal on lennuhirm?! (+ nipid sellest üle saamiseks)


Jep, see on tõsi. Mina, kes ma ennast reisiblogijaks kutsun ning kellele meeldib väga uusi maid avastada (ning selleks on lennuk teatavasti üldiselt enimlevinud viis), kardan lennata. Olen seda oma kuigivõrd uut hirmu päris mitu korda nii instagramis kui ka blogis maininud ning kuna tean, et ma ei ole selle murega üksi ning olen ka võtnud selgeks eesmärgiks sellest üle saada, siis kirjutan täna oma kogemustest ning õpitundidest seoses lendamisega.

Lennuhirmu tunnetamine on mulle tegelikult täitsa uus tunne. Üldiselt olen lendamist pigem vastupidi, alati nautinud ning lohutanud teisi, kes minuga ühes seltskonnas õhus olles kartnud on. Alates eelmise aasta novembrist on rollid vahetunud ning olen hoopis mina see, kes lohutust vajab. Nimelt lennates Filipiinide pealinnast Manilast Cebusse ning too lend oli kohe kindlalt minu elu hirmsaim. Üldiselt oskan turbulentsi ja raputamisi ette oodata, näiteks pilvedest läbi sõites, õhku tõustes ja maandudes, või siis eelneb tugevamale raputusele paar vaiksemat, justkui hoiatuseks. Kuid tol korral oli taevas täiesti selge ja lend oli supersujuv ning järsku (ja ma mõtlen seda, järsku!) oli tunne, nagu oleks lennuk kümmekond meetrit alla poole kukkunud. Kuigi tegelik juhtum kestis muidugi vaid sekundi kuni paar, siis tundus see tol hetkel kui terve igavik ning on too sündmus on mu mällu vägagi täpselt talletunud. Sealt edasi kulges lennukisõit jälle supersujuvalt, kuigi peale raputust haaras muidugi piloot kohe telefoni ning teatas reisijatele, et tegu oli turbulentsiga ning palus kõikidel turvavööd kinnitada. Reisi lõpuni me raputusi enam ei kogenud, kuid minul värisesid jalad kuni lennukist maha astumiseni. Oleks filmilikul kombel tahtnud maha heita ja maad suudelda, kuna nii hea ja turvaline oli kahe jalaga maapinnale astuda.

Õnneks oli meil järgmine lend alles nädala aja pärast, mis lasi mul end koguda ja reflekteerida kogetut, paari järgmise päeva jooksul ei oleks ma suure tõenäosusega olnud võimeline jalga lennukipardale tõstma. Kuid mälestus on siiski nii tugev, et ka nüüd hiljutistel lendudel olen kartnud pea iga väiksemat raputust. Iga kord lennukisse istudes kirun end, et miks ma endale nii küll teen ja end sellesse olukorda sean. Kuid tagasi koju jõudes mõtlen juba maksimum nädala aja pärast, et kuhu järgmisena minna võiks. :D 

Mida ma täpsemalt selles olukorras kardan? Vist seda, et ma ei saa füüsiliselt sellest olukorrast end eemaldada. Istun seal oma toolis turvavöö kinni ning see tunne on isegi veidi klaustrofoobiline. Raske on täpselt aru saada, mis mind enim kartma paneb, kuid olen leidnud mõned viisid, mis mul taolistes situatsioonides rahu säilitada aitavad,


1. Tee endale selgeks, mis turbulentsi tekitab. See on kindlasti üks suurimaid nippe. Üldiselt turbulentsi tundes (vähemalt neil, kes seda kardavad) tuleb kohe silme ette õudusfilmilik seik, kus ilmselt kukub lennukil mootor või lausa üks tiib küljest ning lennuk süttib leekidesse ning nii see lennuk alla kukubki. See on põhimõtteliselt võimatu juhtuma ning kui end turbulentsi tegeliku olemusega kurssi viid, võib see hirmu alla kukkumise ees oluliselt vähedada. Näiteks üks huvitav artikkel on SIIN.

2. Leia endale tegevus, mis mõtted mujale viib. Loe raamatut, mängi mängu, lahenda ristsõnu, kuula podcasti, vaata filmi. Mis iganes sulle lennukis teha meeldib ning mis su mõtted mujale viib on suureks abiks!

3. Mediteeri enne lendu. Mediteerimine võib eri inimeste jaoks tähendada erinevaid tegevusi, aga ükskõik mis tegevus aitab sul mõtteid hirmult ja kartmiselt eemale saada on suureks abiks. Mina proovin silmad sulgeda, keskenduda oma (rahulikule ja sügavale) hingamisele ning kui olen ikka ärev, siis aitab ka...

4. ...rahulik muusika/loodushelid. Minule meeldib näiteks Spotifyst kuulata playlisti "Nature sounds", mida kuulates tekib mul automaatselt sügav lõõgastus ja rahulolu, meditatiivne seisund. Aga rahustavad helid on inimeste jaoks muidugi väga erinevad, tasub otsida ja leida just see, mis Sulle enim sobib. Spotifys on ka palju meditatsiooni muusika playliste, mis minule samuti hästi sobivad. Või siis lihtsalt rahulik ja low-beat muusika.

5. Kõik juhtub, mis juhtuma peab. Jah, uskuge või mitte, aga selline mõtteviis aitab mind väga edukalt maha rahustada. Muretsen üle üldiselt siis, kui ma elu voolu ei usalda, ning selline suhtumine aitab selle usalduse elusse tagasi tuua. Kõik juhtub, mis juhtuma peab. Seega isegi kui lennukiga juhtubki midagi ja kukumegi alla, siis nii lihtsalt peabki minema.

6. Sa ei saa niikuinii selles olukorras midagi peale hakata. Kuigi see on ka see peamine mõte, mis mind üldse muretsema paneb, aitab see ka olukorraga toime tulla. Pole tarvis muretseda asjade pärast, mille muutmiseks sa midagi ette võtta ei saa, mis on sinu kontrolli alt väljas. Kui ma juba sellesse lennukisse istusin ja oleme juba õhus, siis on päris keeruline end sealt olukorrast päästa. Pigem tasub selle situatsiooniga leppida ja jällegi mõelda, et kõik on ja läheb täpselt nii, nagu peab.

7. Lennuk on ülimalt turvaline liiklusvahend. Vaat eks üks turvalisemaid (või äkki ongi kõike turvalisem)? Mõtle vaid sellele, kui palju inimesi saab viga või kaotab elu näiteks autoõnnetustes iga päevaselt. See on muidugi äärmiselt kurb, kuid miskipärast autoga liiklemist suurem enamus meist isegi seda statistikat teades küll ei pelga. Mõeldes sellele kui väike tõenäosus on lennuõnnetuses surma saada ja kui palju suurem on see tegelikult olukorras (autoga sõites), kus olen pea iga päev, aitab see kaalukausid paika seada ja mõista, et kui tõenäosus on nii väike, siis muretsemiseks pole tõesti põhjust.

Kõiki neid nippe rakendades ning pidevalt uusi juurde avastades proovin end tasapisi uuesti lendamist nautima harjutada, kuna maailma avastamine on üks minu suurimaid kirgi ning ma ei soovi, et see mul tühise hirmu tõttu tegemata jääks. Seda enam sooviksin kuulda ka teie soovitusi ja kogemusi seoses lennuhirmuga ning sellest üle olemisega. Seega andke oma kogemustest kommentaarides teada! :)

Mõtteid üksi reisimisest - kellele, milleks + mõned nipid


Eelmisel aastal otsustasin ette võtta oma esimese täiesti täispika üksi-reisi. See tähendab, et ma istusin Eestist lennukile üksi, veetsin kogu aja sihtkohas üksi, ning tulin tagasi üksi. See kogemus oli minu jaoks niivõrd nauditav ja silmi avardav, et võtsin sellise reisi plaani uuesti ka sel kevadel ning kindlasti ei jäänud see minu viimaseks üksi-reisiks. 
Kuid võibolla mõtlete, et milleks keegi peaks üldse üksi reisima? Sellest ja paljust muust räägin tänases videos.


Tähelepanekud Küproselt - millised on sealsed hinnad, kellele soovitaksin Küprost külastada ning mida veidrat pakutakse kohalikes ööklubides?


1.-8. mai veetsime Elisega Küprosel. Elise on üks minu lähedasemaid sõbrannasid ning vaid kahekesi me varem välisreisil käinud ei olnud. Olen teda varem korduvalt ka siin blogis maininud, näiteks SIIN on meie üks koos filmitud video.

Saage tuttavaks, see on minu imekaunis (nii seest kui väljast) sõbranna Elise!

See oli minul selle aasta kolmas reis ning nüüd olen ausalt öeldes valmis mõni aeg kodu(mai)ne olema, kuna suvi on minu jaoks üldiselt alati olnud kodumaa avastamiseks. Kuid ega kunagi neid plaane täpselt ette ei tea. Pluss kuna minule hiljuti külge hakanud lennuhirm on mind nüüdseks selle paari kuu jooksul päris ära väsitanud, siis meeldib mulle hetkel ka mõte, et lähiajal ma uuesti lendama ei pea. Sellest, miks minus lennuhirm tekkinud on ja kuidas ma sellega toime proovin tulla soovin ka lähiajal kirjutada, kuid täna räägime Küprosest.

Avakas Gorge

LÜHIÜLEVAADE REISIST

Küprosele läksime Ryanairi otselennuga (reisi kogumaksumus, kus on eraldi kõik hinnad välja toodud, on postituse lõpus). Ryanair viis meid linna nimega Paphos ja otsustasime ka terve nädala ühes hotellis paiksed olla. Kuna mai alguses polnud suur turismihooaeg veel täiesti alanud, oli võimalik nii lennupiletid, majutus kui ka mõned turistidele suunatud teenused päris odavalt saada. Veel üks põhjus, miks ma suvele (eriti Euroopat silmas pidades) eriti reisi planeerida ei taha, kus enamus Euroopa riikides siis põhiline turismihooaeg on.

Ööbisime kohas nimega Panklitos Tourist Apartments, mis asus väga heas asukohas ning kõik Paphose olulised kohad olid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Kuid ööbimiskohta ennast väga ei soovitaks... Kuna meie vaid magasime hotellis ning seal ülemäära aega ei veetnud, siis oli ükskõik, kuid nii mõnigi asi meie toas oli katki, puhtus andis soovida ning tuba ise oli kõle. 
Viibisime terve aja oma reisist Küprose Kreeka mõjualal. Mõjualal? Ma ei ole kindel, kas see päris õige termin on... Mis sellest, et Küpros on omaette riik, siis tehniliselt on ta jaotatud Kreeka ja Türgi poolteks. See Geography Now video SIIN selgitab seda paremini. Mulle tundub, et enamus turiste käivad siiski pigem Kreeka poolel, kuid piiri (täpsustan, nelja piiri) ületada ja teisele poole minna ei ole raske. Kuid selleks peab kindlasti pass kaasas olema. Olles Kreekas ise mõned korrad käinud julgen väita, et üldiselt oli Küprose vibe Kreeka omale väga sarnane. Mitmes kohas lehvis lisaks Küprose lipule ka Kreeka oma või siis isegi ainult Kreeka lipp.


TRANSPORT

Ühistransport Küprosel oli üks asju, millega me vist kõige enam strugglesime ja seda kohe reisi algusest peale. Olen harjunud, et enamus Euroopa riikides toimib Google Maps ideaalse kohaliku ühistranspordi planeerijana, kuid seal kahjuks mitte. Samuti ei toiminud seal nt Uber ega Taxify (nüüdseks Bolt, mis ka paljudes teistes riikides peale Eesti kasutusel on). Proovisime ka kohalikke taksoäppe, kuid kahjuks polnud ühegagi edu. Kuna jõudsime Paphose lennujaama keskööl ja bussid enam lannujaama ja kesklinna vahet ei liikunud, oli lennujaama takso meie ainuke võimalus. Need on alati hullupööra kallid. Algselt välja pakutud hinnast (40 eurot 20min sõidu eest) keeldusime, kuid kuna taksoäpid ei toiminud ja muud valikut meil tõesti ei olnud, pidime nõustuma 35 euroga, mida meile järgmiseks pakuti.

Ühistransport pole liialt kallis, kuid võttis oma hea mitu päeva aega, et kogu sellest süsteemist aru saada. Hotellis oli seintel ka info erinevate bussiliinide kohta (kust kuhu mis bussiliiniga saab), mis oli suureks abiks, ning bussigraafikuid vaatasime SIIT ja SIIT.  Sealt leidsime ka info vaid selle kohta, mis ajal buss esimesest peatusest väljub (bussid olid alati täpsed, mis oli super), mitte infot iga peatuse kohta eraldi. Nendel lehekülgedel oli õnneks olemas ka kaart mis näitas, kus mis peatus asub, sest Google Mapsil pole isegi bussipeatusi märgitud. Samuti võib kohapeal bussipeatuse leidmisega raskusi olla, kuna need polnud tihtilugu bussipeatuse sildiga märgitud. Bussiga olid võimalused kuigivõrd piiratud, kuna mitmesse kohta kuhu oleks soovinud minna, oleks saanud kas 3-4 bussiga või siis üldse mitte. Lõppkokkuvõttes liiklesime bussidega niivõrd palju, et oleksime võinud kohe alguses osta nädalase pileti 20 euro eest, millega sai Paphose piirkonnas (mis on vägagi suur) liigelda piiramatult. Meie ei sõitnud Paphose piirkonnast kordagi välja, kuigi suurlinnade vahel liikuvad InterCity bussid olid ka võimalus. Soovisime linnade asemel lihtsalt pigem looduskauneid kohti avastada. Paphose piirkonna päevapilet on 5 eurot ning üks pilet 1.50 eurot. 

Kuna Küpros on siiski piisavalt suur saar ning ühistranspordiga pole võimalused lõputud, siis oleks kõige mõistlikum siiski üldse auto rentida. Kuid tasub meeles pidada, et Küprosel sõidetakse vasakul pool teed. Ning pistiku tüüp on samuti nagu Inglismaal, ehk siis tüüp G. Muidugi on saadaval ka erinevad bussituurid, kuid minu silmis on need üldiselt täiesti viimane variant. Mõndadele inimestele kindlasti sobib, kuid minu jaoks on need üle-organiseeritud (sa ei saa ise valida, kuhu täpselt tahad minna ja kui kaua seal olla).

Paphos Archeological Park


MEELDEJÄÄVAIMAD TEGEVUSED KÜPROSEL

Paar päeva reisist veetsime Paphost avastades ja ülejäänud päevad võtsime ette pikad päeva-tripid, et Paphose läheduses olevaid ja lihtsasti ligipääsetavaid kohti vaatamas käia. Jällegi, bussiliiklus ja -graafik mõjutasid meie käikusid suuresti, kuid kokkuvõttes saime siiski oma nädala Küprosel väga hästi ja tihedalt ära sisustatud.

Paphos on oma olemuselt armas, rahulik ja pigem pisike linn, kus on mitmeid võimalusi ajalooga tutvumiseks (nt Paphose Archeological Park ja Tombs of the Kings), kaunid rannad ning meile jäi väga silma ka sadama piirkond, mis kubises erinevatest söögikohtadest ja ka ööelust. Paphose vanalinna osa on samuti kena ning mulle kui tänavakunsti austajale avaldas sealne tänavakunstiteoste kogus muljet. Ühel õhtul käisime ka ööelu kaemas ning sellest jäi enim meelde klubides pakutav NAERUGAAS. Mis asja? Palun andke teada, kui olete kuskil seda veel kohanud, sest olen küll palju reisinud, kuid üldiselt ma reisidel ööelu avastamas ei käi. See oli kindlasti üks veidramaid seiku, mis Küpruse puhul meelde jääb. :D Ning kokteilid olid üpris odavad ja kui juba piisavalt mitu tellinud olid, hakati lauda popcorni tooma.

Blue Lagoon


Avakas Gorge

Enda matkamishuvi rahuldamiseks avastasime kaks imekaunist rada - Avakas Gorge ning Afrodite matkarada. Viimast me küll aja nappuse tõttu (pidime bussile kiirustama, matkarada ise oli 7,5 km) kahjuks läbi käia ei saanud, kuid soovitan teistel seda kindlasti teha, kes Küprosele satuvad ning kes looduskaunis kohas jalutada soovivad. Enne Afrodite vannide ja Afrodite matkaraja poole suundumist käisime tegelikult mitme tunnisel paadituuril, peaeesmärgiga külastada Blue lagooni (sinist laguuni). Paadituur sisaldas iseenesest ka paari muud kohta, kuid need kohad asusid üldiselt kaldal ning nendele osutati kiirelt paadist, niiet ma ei ütleks, et see erilist väärtust paadireisile lisas. Samamoodi ei lisanud meie meelest väärtust ka klaaspõhjaga paat, mille meie valisime, kuna muud peale liiva me sealt ei näinud. Blue lagoon on imekaunis ja nagu nimi viitab, superhelesinise veega, kuid snorkeldamiseks seal midagi vaadata ei ole. Seda me ei lootnudki, kuna olime teadlikud, et Küpros pole nüüd teab mis tuntud sihtkoht snorkeldamishuvilistele. Ujuda oli siiski supermõnus, isegi kui mai alguses vesi veel eriti soe just polnud. Välja oli reklaamitud ka kohalike puuviljade ja veini pakkumine paadil, mis oli küll tõsi, kuid puuviljana serveeriti plasttaldrikul paar viilu apelsiini. Paadituurid Blue Lagooni väljuvad üldiselt Latchi sadamast (sinna saab Paphosest otse bussiga) ning paadituuri pileteid saab osta nii internetist kui ka kohapeal.

Avakas Gorge's olime terve päeva ning sinna saamine polnud kõige lihtsam (ainuüksi matkaraja algusesse jõudmiseks pidime oma 4 kilomeetrit kõmpima), kuid see looduskaunis koht oli seda sajaga väärt. 

Päikest nautisime põhiliselt Lighthouse rannas Paphosel või Coral Bays, mis oli lühikese bussisõidu kaugusel. Ühel päeval päevitasime ka Sea Cave'de juures, kuhu sõitsime Coral Bay kaudu kahe bussiga + paar kilomeetrit tuli sinna ka kõndida.


Küprose juures on eriti oluline välja tuua ka sealne toidukultuur - grilljuust halloumi, souvlakia, šaslõkk, värsked puuviljad, pita, hummus, tahini, tzatziki kaste, kreeka salat, kohalik vein, külm kohvijook frappe ja nii edasi. Sealne köögikultuur on suuresti mõjutatud ka Kreeka omast, kuid see on just täpselt minu tassike teed! Kuna meie hotellitoas oli ka kööginurk, siis tegime mitu korda omale õhtusöögi ise, et toidu pealt raha kokku hoida. Kürosel pakutakse ka Mezet, mis on suur söögikord kokku pandud mitmest erinevast roast, ehk siis saad ühe korraga proovida võimalikult palju eri toite. Meie seda ei proovinud, kuna Meze hinnad olid kõrged ning kahe noore tütarlapse jaoks tundus ühes Mezes liialt palju süüa.

Mõned kohad, mille kohta lugesin palju head ning kuhu oleks tahtnud minna, aga ei jõudnud: Lefkara käsitööküla, Ayia Napa piirkond, Cape Greco sea cave'd, Adonis Baths pisike kosk ja ujumiskoht, Troodose mäed.


KELLELE SOOVITAKSIN KÜPROSELE MINNA

Matkasõpradele, ajaloohuvilistele, rannanautlejatele, vahemere söögikultuuri austajatele. Ahjaa, ja kassiarmastajatele ka, kuna kasse on seal tõesti kohe hulgi.

Agios Georgios kirik

KOGU REISI EELARVE

(arvutused on ühe inimese kohta, kuid kuna ööbisime ja sõime ja tegime kõike siiski kahekesi, siis ei pruugi hinnad täitsa üksi reisides siinsete arvutustega kattuda)

105 eurot majutus (6 ööd) + 155 eurot lennupiletid (edasi-tagasi, lisaks istekoha broneerimine ja äraantav pagas) + 40 eurot kohalik transport + 50 eurot meelelahutus (paadituur, muuseumi sissepääs jne) + 130 eurot söök + 15 eurot reisikindlustus = 495 eurot. 
Arvestades, et Oslos olles sain kahe päevaga lahti 314st eurost, siis on see summa nädala aja eest päris hea! Sinna lisaks läksid muidugi veel suveniirid ja muud asjad, mis ostsime, kuid mis otseselt reisi jaoks vajalikud ei olnud ning seetõttu ma neid summasid siia reisieelarvesse arvestamiseks ei pane.

PS! Sularaha olemasolu on Küprosel päris oluline, kuna enamustes kohtades pangakaardiga maksta ei saa (isegi seal, kus eeldaksid, et saab).

Kas oled Küprosel käinud, või sooviksid minna? Kui oled käinud siis loeksin kommentaaridest meeleldi sinu kogemusi ning kui soovid minna siis loodan ja usun, et see postitus siin on reisi planeerimisel abiks. Lisaküsimuste korral võite minuga alati kontakteeruda. :)

tänavakunst Oslos

Üks kindel asi, mida ma alati enne reisi guugeldan, on järgmine "photoshoot locations in ..." (tõlge - pildistamise kohad...). Kolme punkti asemele tuleb siis sihtkoha nimi, milleks sel korral oli Oslo. Ning võimalikult heade vastuste leidmiseks lisan ka erinevaid omadussõnu, näiteks "cool", "unique" jne. Ning kuna minu piltide stiil on üldiselt äärmiselt kirev ja värviline (nagu on näha minu Instagramist), siis eriti meeldib mulle poseerida tänavakunsti taustal. Mida Oslos on üllatavalt palju! Mõndade asukohad leidsin eelnevalt internetis surfates, kuid suurem osa neist avastasin ise linnas ringi kolades.

Kuna silmapaistvat tänavakunsti oli Oslos niivõrd palju, siis oli patt nendest mitte eraldi postitust teha. Niiet siin ma nüüd olen, seda eraldi postitust tegemas. Ega mul otseselt nende kunstiteoste kohta midagi suurt kommenteerida ei olegi kui seda, et nad on kõik superkaunid ja sobilikud pildistamiseks. Ning kui soovite neid ise Oslos kaema minna, siis lisasin iga pildi juurde ka graffiti asukoha. Head nautimist!



Vippa (Akershusstranda 25) 



Comfort Hotel Karl Johan juures (Karl Johans gate 12)


Kahjuks täpset asukohta ei mäleta, kuid see oli teel Vigelandspark'ist Aker Brygge'sse




Brenneriveien tänav





Ingens Gate Market


Cafe Skansen (Radhusgata 32) juures (sadama poolt tulles mine kohvikust paremalt mööda ning paari sammu pärast hakkab see värviline maja sulle koheselt silma).

Väga vinge, kas pole? Kui olete ka tänavakunsti sõber, siis andke kindlasti teada, millises sihtkohas te eriti eredaid tänavakunsti elamusi saanud olete. :)