Featured Slider

ODAVALT LENDAMISE NIPID - kuidas leida soodsaid lennupileteid, kust ja millal neid osta ja palju muud!


Küsitlusest, mille teie seas hiljuti läbi viisin selgus, et enamus teist huvitub reisimise teemade juures just sellest, kuidas seda võimalikult säästlikult ja soodsalt teha. Õnneks on mul teile palju nippe varuks, mis aitavad reisimise ajal ja reisi planeerides raha kokku hoida. Vahel inimestega reisimise teemadel vesteldes olen täiesti üllatunud, kuid neid nippe ei teata, kuna need lihtsad teadmised võivad säästa tihtipeale sadasid eurosid! Seekord otsustasin teiega jagada just odavalt lendamise nippe ja otsustasin seda teha video formaadis. Usun, et saate siit videost nii mõnegi kasuliku fakti teada. Kindlasti jagage kommentaarides ka minuga neid punkte, mida te varem ei teadnud ja mida tulevikus kindlasti rakendama kavatsete hakata. :) 

mida kogesin 14 päeva igapäevaselt mediteerides?


Mõned nädalad tagasi kirjutasin siin blogis, et otsustasin oma hingamise 14 päevaga äratada.  Ehk siis liitusin "Hingamise Äratamise" kursusega, mida nende meeskond mulle lahkesti proovida pakkus. Olen nüüdseks kursuse läbinud ning kui eelmises postituses jagasin teiega oma ootuseid sellele kursusele, siis nüüd on otseloomulikult aeg kursusele tagasi vaadata ja reflekteerida, kas mu ootused said vastatud.

Minu ootused "hingamise äratamise" kursusele olid järgmised:
1. vähendada pingeid kehas
2. õppida einevate hingamistehnikate kohta ja neid praktiseerida
3. soovin, et meditatsioon kujuneks osaks mu igapäeva rutiinist
4. endaga taasühenduda ja oma emotsioone paremini mõista
5. anda kehale ja mõistusele iga päev hetke väljateenitud puhkust


Milline see programm siis täpsemalt oli? Liitudes programmiga saad iga päevaselt oma emailile lingi videoga (videod on keskmiselt 3-4 minuti pikkused), kus juhendaja seletab lahti ühe hingamistehnika. Mulle väga sobis see, et sain iga päev ühe video, mitte ei saanud neid ühe meiliga kõiki koos, kuna siis toimis emaili teel saadetud sõnum ka meeldetuletusena. Üldjuhul oli soovitatud iga hingamistehnikat/meditatiooni praktiseerida kaks korda päevas ja kümme minutit korraga. Muidugi vajab see hulganisti enesedistsipliini, et kaks nädalat järjest 20 minutit päevas sellele kursusele pühendada, kuid tulemused on seda väärt. Ning kui mõelda, et see 20 minutit on justkui investeering iseendasse ja enda heaolusse, siis ei tundugi see enam nii suure "ohverdusena". Kui 10 minutit silmad suletult hingates veeta tundub hiiglama pikk aeg, on suureks abiks taustal mängiv rahulik ja vaikne, meditatiivne muusika.

Tähelepanekud, mis programmi jooksul tekkisid. Mulle tohutult meeldis, et kogu programm sisaldas erinevaid praktikaid - nii hingamistehnikaid kui ka meditatsioonitehnikaid, tehnikaid nii rahunemiseks kui energia kehasse toomiseks ja nii edasi. Nendele, kes pole teadlikku hingamise või mediteerimisega varem kokku puutunud, siis soovitaksin enne programmiga alustamist kõigepealt tutvuda mediteerimise olemusega ning proovida näiteks guided meditationit, milleks on youtubes palju erinevaid videosid. Siis on lihtsam programmiga alustada, kui mingisugunegi taustateadmine olemas on. Üks hea moment hingamist praktiseerida on hommikuti, kuid ära tee seda nii, et sul on samal ajal kuhugi väga kiire. Minul on igaljuhul siis väga raske keskenduda ja peast välja saada mõtteid stiilis "mis ma täna selga panen?", "mida hommikuks süüa teha?", "kas peaksin arvuti koosolekule kaasa võtma?" ning see vähendab oluliselt hingamise efektiivsust, kui ma kohal ja keskendunud pole.

Takistused programmi jooksul. Suurim takistus minu jaoks oli järsk haigestumine täpselt poole programmi pealt, mis segas mul peaaegu, et kaks nädalat kursusega jätkata. Usun, et praegusel talvisel ajal kimbutab päris paljusid meist nohu ning lihtsalt ette hoiatusena, et ilmselgelt on hingamise harjutusi väga raske teha kinnise ninaga. Ma ei oskagi öelda, kas see pikem paus otseselt programmi mõju minu jaoks muutis, kuid ilmselt oleks siiski kõige parem variant püsida joonel ning iga päev hingamist praktiseerida. Kui ühe praktika kogemiseks sulle ühest päevast ei piisa, võid seda teha ka mitu päeva järjest, sest videosid saab vaadata mitu korda.
Mõningaid praktikaid soovitati teha õues, paljajalu, olles ühenduses maaga. Ka seda on muidugi talvel keeruline teha, kuid kindlasti katsetan neid kevadel/suvel ka õues.

Suurimad kasutegurid/eduelamused, mis programmist sain. Eelnevatest ootustest, mis mul programmile olid, said 100% täidetud punktid 1, 2 ja 5. Ülejäänud kaks punkti on minu enda teha ning nende täitumine vajab ka veidi pikemat praktiseerimist, mis mul kindlasti plaanis on. Selle kursuse kaudu kogesin väga mitmeid uusi tehnikaid, mida ma varem katsetanud ei olnud ning leidsin endale lausa neli uut lemmikut. Panin kõikide päevade praktikad ka märksõnadena kirja, et saaksin nende juurde soovi korral tulevikus tagasi tulla. Kui mõned kasutegurid võtavad veidi kauem aega ja pikemat praktiseerimist, et avalduda, siis on ka neid, mis näitavad end koheselt - rahulik meel, hea tuju, parem uni, lõdvestunud keha, ergas olemine, meeleselgus, vähem pingeid. Mediteerimine ja teadlik hingamine aitab su teadvusel püsida hetkes ehk elada olevikus, mida me üldjuhul liiga vähe teeme. Tavaliselt mõtleme pidevalt kas minevikust või tulevikus ning praegusele hetkele keskendumine kujuned meie jaoks raskeks.

Kursusest saad kõige rohkem kasu, kui hingamise praktiseerimine ja mediteerimine ei lõppe koos selle kursusega, vaid nagu soovitatakse ka kursuse viimases videos - hakka endale enim meeldinud praktikaid igapäevaselt kasutama.

Ja mul on teile hea uudis ka! Kuni valentinipäevani on "hingamise äratamise" kursus breathawakening.ee kodulehel soodushinnaga - 39 eurot! Niiet kui soovid oma füüsilist ja vaimset heaolu läbi erinevate hingamispraktikate parandada või soovid selle kogemuse kinkida oma kallimale/sõbrale, soovitan soojalt seda pakkumist ära kasutada! See programm on üks parimaid investeeringuid, mida enda või oma lähedase jaoks teha saad. :)

FILIPIINID vol 2 - reisiteekond, ööbimiskohad, transport


Kui eelmises postituses rääkisin teile enamuselt Filipiinide inimestest, loodusest, ilmadest ja hindadest, siis selles postituses lubasin rääkida täpsemalt reisimarsruudist ehk mis kohtades me kolme nädala jooksul käisime ning kuidas me nendesse kohtadesse saime. Nagu mainisin ka eelmises postituses, siis Filipiinid on saarestik üle 7000st saarest, niiet transport mängib seal reisides suurt rolli ning kuna vaadata ja näha on kogu riigi eri nurkades oi-kui-palju, siis soovitan võimalikult palju seal olles ringi käia. Aga alustame algusest ehk millal ja kuidas ma Filipiinidele läksin?

19. november 2018 Tallinn-Amsterdam (lennuliin: AirBaltic, lennu kestus 2h 40min)
terve päeva veetsin kahe lennu vahepeal Amsterdamis ringi kolades
19. november 2018 Amsterdam-Manila, tehniline stop Taipeis (lennuliin: KLM, lennu kestus 15h 30min)



20.-22. november ööbisime pealinnas, Manilas. Eelkõige just sellepärast, et end pikast lennureisist välja magada. Manilas oli minu jaoks üpris ebameeldiv viibida ning minu teada pole seal midagi erilist ka vaadata, niiet seal ei soovita ma olla päevagi kauem, kui on hädavajalik. Meil väga vedas, et olime kaheks ööks plaaninud jääda, kuna kui oleksime kohalikule lennule pidanud minema päev varem, oleks see taifuuni tõttu tühistatud. Manilas viibitud päeva magasime põhimõtteliselt täiesti maha, kuna olime superväsinud. Lingin iga sihtkoha juurde ka meie ööbimiskohad, jäime kõikide nendega väga rahule. Nagu eelmises postituses mainisin, vaatasime üldiselt ööbimisi, mis jääks 30 eur/öö piiresse.


22.-26. november ööbisime Oslobis. 22. november oli meil täielik reisimist täis päev, mida alustasime kohaliku lennuga Manilast Cebu Citysse. Kohalikeks lendudeks valisime Cebu Pacific lennuliini, millega jäime üldiselt väga rahule. Ainuke asi, mis siiani hingel, oli üks kohutavalt kõva turbulentsiraputus esimese siselennu ajal, kuid seda ei saa muidugi lennuliini süüks ajada. Lihtsalt peale seda kiiret raputust, mis tundus justkuikui oleksime 10 meetrit järsult vabalangemises allapoole kukkunud, pani mind lendamist varasemast oluliselt rohkem pelgama ning kardsin paaniliselt iga järgmist lendu. Natuke kardan siiani. Mitu lendu ka hilines, niiet kindlasti ei tasu Filipiinidel transpordi osas mingisuguseid napikaid plaane teha.

 Cebusse jõudes kulutasime oma POOLTEIST TUNDI (jah, sa lugesid õigesti), et jõuda lennujaamast bussijaama, vahemaa oli kuskil 10 km... Niiet kujutage seda kohutavat liiklust seal linnas ette. Manilas oli ka esimesel õhtul liiklus kohutavalt aeglane, kuna samal ajal viibis linnas Hiina president ning paljud tänavad olid suletud. Pidin oma suure seljakotiga pool teed hotellini kõndima (oma 3 kilomeetrit) peale kahte tundi autos viibimist ja maksin sõidu eest siiski kohutavat hinda. Seepärast soovitan soojalt kasutada Grab appi, mis on põhimõtteliselt Aasia Taxify. Hind on fikseeritud ja Cebus seiklemise eest maksime pea 10x vähem kui mina paar õhtut tagasi Manilas, kui tavalist taksot kasutasin. Igaljuhul, Cebu bussijaamast saime bussile, mis suundus Oslobisse, sõit oli kuskil 4 tundi. Kaardil näitab küll vähem, kuid alati tasub Filipiinidel transpordiks pigem rohkem kui vähem aega arvestada. Bussifirmana kasutasime Ceresi teenuseid, kuna nendes bussides oli konditsioneer ja busside kvaliteediga võis ka rahule jääda. Majutuskohta jõudsime ööhakul, niiet Oslobi avastamiseks jäi meil kolm täispikka päeva.


Esimese päeva otsustasime veeta rahulikult Oslobit avastades ning õhtu poole suundusime Sumilon saarele. Sinna saime Oslobist kuskil 20 minutit saare otsa poole sõites, kuni olime Sumilon saarekesega kohakuti ning sealt oli saareke vaid mõne minutilise paadisõidu kaugusel. Rentisime ühe suure paadi (pigem laeva), mille pardal oma 5 meeskonnaliiget, et meid kahekesi sinna saarele toimetada. Väga kulukas ei olnud, aga mitme peale paat võtta on muidugi odavam! Sumilon saarel võib viibida kella kuueni õhtul (kui mu mälu mind nüüd alt ei vea) ning ööbida võivad seal vaid need, kes peatuvad selle saare ainukeses resordis. Saar on tõesti pisike ning põhiline, mida seal teha, on päevitada ja ujuda. Mõõna ajal on saare juures väljas ka ilus sand bar ehk siis veest välja ulatuv pikk liivariba. Snorkeldasime seal ka, kuid kuna edasisised päevad näitasid mulle päris Filipiinidel snorkeldamise võimalusi, siis sellele saarele ma otseselt snorkeldamise eesmärgiga küll minna ei soovitaks. Ilmselt on selle saare kogemus eriti äge just siis, kui seal ööbida. Sumiloni luxusresordi leiad SIIT.


Tumalog kosk





Teine ja kolmas päev olid äärmiselt seikluslikud ja pikad, ärkasime mõlemal päeval päikesetõusu ajal või varemgi. 24. novembril käisime ujumas vaalhaidega, mille poolest Oslob tegelikult tuntud ongi. Vägaväga turistikas atraktsioon. Mida varem minna, seda parem, kuna haisid toidetakse, et sina nende kõrval ujuda saaks ning kui neil juba kõhud piisavalt täis on, on ka väiksem tõenäosus mitmeid isendeid näha. Vaalhaid ise on äärmiselt müstilised ja majesteetlikud kalad, kes kasvavad kuni 10 meetri pikkusteks. See teeb neist maailma suurimad kalad. Ma ei võtaks osa taolisest turismiatraktsioonist, kui seal neid elusolendeid kuidagi piinatakse. Õnneks on neid täiesti keelatud katsuda, kui nad sinust mööda ujuvad ning turistidel hoitakse ujumise ajal rangelt silma peal, et keegi oma tegevusega haisid ei häiriks. Kuigi muidugi on ikka neid rumalaid, kes ei pea lugu ei teistest inimestest ega ka loomadest ning teevad kõik mis võimalik, et saada äge klõps Instagrami riputamiseks. Kuid kui sind huvitab allvee maailm, soovitan seda kogemust kindlasti!
Oslobi ligidal on ka mitmeid kauneid koski, niiet peale ujumist suundusime Tumalog kose juurde. Enamus looduslike vaatamisväärsuste juures tuleb maksta pisike sissepääsutasu, eriti just koskede juurde minnes. Selleks tasub hoida peenikest raha, kuna üldiselt polnud neil isegi 500lisest tagasi anda, kui sissepääsutasu oli näiteks 100 peesot (ehk siis 1,6 eurot). Tumalog kosk on omapärane, kuna ta vool pole üldse mitte tugev, vaid pigem langeb see kerge vihmana mööda kaljuseina alla. Veekogus kose all on pisikesed kalad, kes su varbaid lutsivad. Jah, nagu need, kes ilusalongides on.
Ning peale kose all enda kosutamist (mis on palaval päeval äärmiselt mõnus, vahel isegi hädavajalik), otsustasime teise poole päevast veeta kohalikus rannas Oslobis. Vägagi kohalikus rannas. Ka seal oli pisike sissepääsu tasu, mis vihjas justkui turistidele suunatud kohale, kuid ühtegi turisti seal peale meie polnud ja see rand tundus olevat peamiselt turismirajalt väljas. Rannas olid kohalikud lapsed, kes mängisid kõigega, mis veest ja rannast leidsid. Kaasaarvatud meritähtedega, keda üks julgem poiss ka oma keeles meile tutvustas. Vesi oli igalpool Filipiinidel nii soe, et rannas olles veetsime enamus aja lihtsalt vees ulpides ning nii tegime me ka seal rannas. Peale seda päeva olime täiesti ära kõrbenud, kuigi veetsime enamus osa ajast vees. Kuid päike seal on muidugi nii tugev, et praeb sind ka läbi vee.

Viimase täispika päeva Cebu saarel otsustasime veeta canyoneeringut harrastades. Olin selle kohta palju internetist lugenud ja see tundus kui seiklus, mis meile mõlemale rõõmu pakuks. Tegu on mööda jõge allavoolu matkamisega - vahepeal ujudes, vahepeal kaljuservalt sinisesse jõkke hüpates, vahepeal mööda looduslikult tekkinud liumägesid alla libistades. Seda retke on raske kirjeldada ja kõige parema pildi saab kindlasti videot vaadates. Mul on sellest päris mitu vinget GoPro klippi, andke teada, kui tahaksite neid näha.
Selleks seikluseks sõitsime varahommikul kuskil 1,5 tundi kohta nimega Alegria. Canyoneeringu pakkujaid on seal mitmeid ja kahjuks ei mäleta ma selle firma nime, kelle teenust meie kasutasime, kuid väga palju soovitusi on näiteks TripAdvisoris.  Meie saime kontakti oma tricycle juhilt, kes meid sinna ka sõidutas ning tänu sellele saime ka veidi soodsamalt. Kogu protsess oli kokku kuskil 4-5 tundi, matk ise sellest 3 tundi. Enne matka algust pidime oma tunnikese ootama, et tuleks veel inimesi, kellest grupp kokku panna. Hinna sees oli ka rikkalik lõunasöök matka lõppedes ning meie grupis oli kaks giidi (mõlemad äärmiselt toredad!). See kogemus oli kindlasti üks reisi tipphetki, kuna jõge umbritsev loodus oli nii džunglilik ja maagiline, vesi kaunis sinine ja jahe ning sellel retkel pidime end mitu korda ületama. Kõrgeim hüpe vette oli minu arust lausa 8 meetrit!
Enamik nendest tuuridest lõppeb Kawasan Fallsi juures, kust tehakse viimased hüpped. Meie tuur seal ei lõppenud, kuid külastasime seda mitmeastangulist koske peale tuuri iseseisvalt. Kawasan Falls on ilmselt Cebu saare kõige tuntuim kosk ja seetõttu oli seal palju rahvast. Ka kohalikke, kes pidid seal tihedalt käima näiteks piknikuid pidamas.


26.-30. november ööbisime Dumaguetes. Sinna saime Liloani sadamast otse lühikese praamisõiduga (mitte nii, nagu google maps näitab, vaid ikka otse ühest sadamast teise). Liloani sadam ise oli Oslobist kuskil poole tunni bussi- või tricyclesõidu kaugusel. Dumaguete on armas, üpris pisike linn, kuid me ei peatunud seal mitte linna enda pärast, vaid hoopis selle pärast, mis seda linna ümbritseb. Sealt on lihtne pääseda lähedal olevatele saartele nagu Bohol, Siquijor ja Apo Island. Nendest kolmest ei käinud me vaid Boholil, mis on neist kolmest tegelikult tuntuim. Me ei teinud seda seetõttu, et kõigil kolmel saarel käimine oleks meie jaoks kujunenud üpris kulukaks ning kuna kaks päeva tulid saarte külastamise tõttu igaljuhul pikad, tahtsime kolmanda päeva veidi rahulikumalt olla. Kuigi Boholil oleks näha tahtnud suurte silmadega ahve ehk tarsiere, kes seal pidavat elama.


Saladoong beach Siquijor saarel




Forest camp
Alustasime avastamist saarest nimega Siquihor. Kindlasti tasub saartele Dumaguetest suunduda esimeste laevadega, kuna pileteid ette osta ei saa ja seetõttu võid laevast maha jääda ning tagasi neid väga hilja õhtul ei tule ka. Seega kui tahad vähegi midagi saartel näha, mine võimalikult vara. Laevade väljumisajad leidsime sama päeva hommikul sadamast. Siquihor saarel tahtsime enamuselt lihtsalt ringi sõita, niiet rentisime kahe peale rolleri ja nii me saarele ringi peale tegimegi. Kuna liiklus pole seal üldse tihe, oli täielik rõõm seal sõita! Küll aga soovitan vältida väiksemaid teid, mis on tihti kohutava kvaliteediga. Poole sõidu peal külastasime randa nimega Salagdoong beach, mida youtuber Lost LeBlanc oma videotes korduvalt maininud on. See on tuntud eelkõige oma megakõrge hüppeplatvormi pärast, kust meie hüpata ei julgenud. Ka snorkeldada on seal rannas päris mõnus.
Siquijor saarel proovisime Filipiinide traditsioonilist magustoitu Halo Halo, mis on magustoit miksitud kokku mitmest juba olemas olevast magustoidust - jäätis, moos, puuviljad, marmelaad, hommikusöögihelbed, jää, piim, kookos ja nii edasi. Üpris kaootiline, aga isegi täitsa söödav!
Seoses laevadega tasub ka silmas pidada, et ka tagasisõiduks piletit ette osta ei saa.

Järgnev päev, järgnev saar. Kohe hommikul suundusime bussiga Malatapay sadamasse, et sealt suunduda Apo saarele (tõlkes kilpkonna saar). Nime on see saar saanud väga otseselt selle järgi, et seal ümbruses ujuvad pidevalt kilpkonnad. Neid ei hoita seal kinni ega neid ei toideta, mis tegi mind eriti elevile selle saare külastamise pärast. Ma ei taha üldiselt toetada loomaaialikke põhimõtteid, kus loomi inimeste lõbustamiseks kinni hoitakse. Söötmine on veel täitsa okei ja minu põhimõtetega pahuksisse ei lähe. Malatapay sadamas ootasime, millal paaditäis inimesi kokku saab ning asusime teele. Saarele jõudes maksime pisikese saarele sisenemise tasu ning samuti tuleb seal maksta giidi eest, kelle endale snorkeldamiseks rentima pead. See on minu meelest äärmiselt tore, et see kohustuslik on, kuna siis ei saa rumalad turistid kilpkonnadele liiga teha. Meie giid oli superlahke ning snorkeldas meiega täpselt seal ja täpselt nii kaua, kui ise tahtsime. Ja oi kuidas me tahtsime! Nägime kindlasti vähemalt viite kilpkonna, vahepeal isegi kahte korraga. Need tüübid ei karda üldse! Teevad rahulikult oma asja ja sa võid nendele olla nii ligidal, kui soovid. Kuigi katsuda siiski ei tohi, mis on minu arust täiesti arusaadav. Oma armastusest kilpkonnade vastu rääkisin juba eelmises postituses, aga no ausalt - ma tunnen, et olen kunagi eelnevas elus kilpkonn olnud. Ma justkui ühendusin nendega ja tundsin, et olen üks neist. Olen peaaegu, et kindel, et minu üks järgmistest tatoveeringutest saab olema kilpkonn. Jällegi, see päev oli üks reisi tipphetkedest! Päeva lõpus tutvusime ka ühe Leedu tüdrukuga, kellega hiljem veel El Nidos kokku saame ja õhtusöögil käisime.

Viimasel päeval magasime kauem, kuna olime päikesetõusu ajal ärkamisest päris väsinud. Otseseid plaane meil polnud, kuid loodus tühja kohta ei salli ja plaanid tekkisid meile iseenesest. Sõbranna tutvus meie hotellis abielupaariga, kellega neil jutt jooksma hakkas. Peagi tuli sõbranna meie tuppa ja ütles, et kuule, ühed võõrad kutsuvad meid enda juurde lõunasöögile. Tuli välja, et kumbagi nende vend (enam ei mäletagi selle loo detaile, upsi) oli eelmisel õhtul abiellunud ning sel samal päeval oli ka perepoja sünnipäev, kuid siiski otsustasid nad oma värsked sõbrad, kellega tutvusid tund aega tagasi enda juurde koju lõunale kutsuda? Just nii sõbralikud ongi Filipiinlased. Nad tundusid vägagi usaldusväärsed, niiet otsustasime minna. Sõime lõunat, tutvusime perega ning teise poole päevast veetsime Forest Campis, mis on välibasseinide kompleks, kus basseinid on varustatud maa seest tuleva allikaveega. Õhtul kutsusid nad meid perepoja sünnipäeva tähistamise puhul restorani, kus proovisime erinevaid kohalikke Filipiinidele omaseid roogasid. Enamuselt mereande. Ning muidugi soovisid nad ka kogu õhtusöögi eest maksta, ka meie osa eest. Uskumatu lahkus! See oli kindlasti meie reisi spontaanseim päev, vägagi huvitav ja meeldejääv kogemus.


30. november vastu 1. detsembrit ööbisime Cebu Citys, kuna teekond järgmisesse lõppsihtkohta Dumaguetest oleks vahepeatuseta kohe kindlasti liiga pikk olnud. Teekond 30. novembril oli niisugune - Dumaguete Sibulan sadamast Liloan sadamasse, kust viis buss otse Cebu Citysse, mis oli äärmiselt mugav. Sõit kuskil 5-6 tundi.


1.-8. detsember ööbisime El Nidos. Ehk siis teine osa meie teekonnast El Nidosse jätkus 1. detsembril, kus läksime Cebu Cityst hommikul lennukile, et jõuda Puerto Princesa lennujaama, kust ootas ees üpriski kohutav bussisõit. Etteruttavalt ütlen, et bussisõit El Nidost Puerto Princesasse tagasi oli vägagi okei, ilmselt seetõttu, et see oli päevasel ajal. Kuid sõit sinna oli suures enamuses pimedas kiirelt minibussiga mööda käänulisi teid üles ja alla kihutades. Pool teed oli mul süda täiesti paha. Ning üldjuhul naudin ma bussisõite väga. Muidugi on variant otse ka El Nidosse lennata, kuid need lennupiletid oli oma 3 korda kallimad ja lennuliiklus harvem, niiet lennuki + bussi variant tuli palju odavam. Lennukiga Puerto Pincesasse jõudes ootasid meid lennujaamas juba mitmed reisiagentuurid, kes bussipileteid El Nidosse pakuvad. Saime pileti soodsamalt, kuna ostsime kohe ka tagasituleku bussipileti ning broneerisime sama agentuuri kaudu ka ülejärgmiseks päevaks paadituuri.


El Nidos veetsime kokku 6 täispikka päeva. Nii oligi meil plaanis, et esimene osa puhkusest tuleb veidi aktiivsem ja seikluslikum ning teine pool rahulikum ja rohkem rannamõnusid nautides. Best of both worlds! Esimesel päeval kondasime pisikeses El Nido külas ning kiikasime ka lähedal olevasse Corong Corong randa, mis on päevitamiseks eriti ei sobi. Ühesõnaga võtsime rahulikult ning seadsime end hotelli sisse. Muideks, El Nido hotell nimega Cliffside cottage oli minu meelest parim, kus ööbisime. Meil oli rõdu, millelt avanes vaade otse imekaunile kaljule! Hotellis oli olemas ka pesu pesemise teenus, mida meeleldi kasutasime.




Järgmisel päeval läksime paadituurile. Need on El Nidos vast populaarseimad turistimagnetid ning hommikul oli rand inimesi täis. Peamisi paadituure on neli - A, B, C ja D, kuid valikus on ka mõned vähem populaarsemad. Tuurid maksavad 20 euro ringis ja pakkujaid on ohtralt erinevaid. Pane tähele, et kuigi tuuri nimi võib olla eri pakkujatel sama, võib see sisaldada erinevaid sihtkohti. Tavaliselt on igal tuuril 4-5 peatumispaika + lõunasöök, kui veab, on ka snorkeldamismaskid hinna sees. Meil olid enda omad kaasas juba Eestist, aga rannast laenutasime juurde kummist jalanõud, et vees kividel astudes haiget ei saaks. Paadis on tavaliselt umbes 15-20 inimest. Tuuridest valisime meie kõige populaarsema ehk tuur A, kuigi ei õnnestunud meil näha selle tuuri kõige kuulsamaid kohti ehk väikest ja suurt laguuni. Selle kohta, et miks see nii oli, räägiti erinevaid jutte, kuid põhimõtteliselt saime aru, et on otsustatud oluliselt limiteerida inimeste arvu, keda päevas sinna lastakse, et neid imekauneid loodupaikku säilitada. Tuur oli sellelegi vaatamata väga vinge ning oma hinda igati väärt. Käisime kahes rannas - Papaya beach ja 7 Commando beach ning mõnes snorkeldamiskohas ja Secret Lagoonis.


Ülejäänud päevad veetsime nagu planeeritud rannaliival lebades. Käisime kaks korda Las Cabanas rannas, mis on El Nidost mõnusa tunnikese jalutuskäigu kaugusel (muidugi võib selle teekonna ka tricyclega ette võtta) ning ideaalne ka ujumiseks. Seal rannas on ka päris vinge zip line, mida meie ei katsetanud. Ühel päeval rentisime rolleri ja sõitsime tund aega, et jõuda imelisse Nacpan randa. Seal on ka pisike sisenemismaks, kuigi see kehtib mitu päeva. Rand on megapikk, niiet kuigi see on väga populaarne turistisihtkoht, on seal ruumi kõigile. Jällegi, ideaalne ujumiskoht samuti. Soovitan vaatada Lost LeBlanci videot SIIT.  Tal on youtubes üldse väga palju kasulikku Filipiinide teemalist sisu, mis olid ka enamuselt meie reisiplaani inspiratsioniks.


Üks ägedamaid päevi El Nidos oli minu sünnipäev, mil rentisime rannast kayakid ja sõidsime El Nido küla vasaku nuki taha Ipil Ipil randa (vt ülemiselt kaardilt). Tegelikult, isegi mitte päris sinna välja, vaid peatusime ühes armsas rannanukakeses enne seda ning see väike armas rannake oli täitsa meie päralt! Ujumiseks ta küll ideaalne polnud, kuna veepõhi oli koralline, kuid privaatrannas oma sünnipäeval ilusa ilma ja looduse nautimine on unustamatu kogemus. Kayakiga sinna minna oli päris raske ja pingutust nõudev, kuid seda täiega väärt. Võttis meil kuskil 45 minutit intensiivset aerutamist, et sinna jõuda.

El Nidos on ohtralt häid söögikohti, kuid hinnad on turistide tõttu ka oluliselt kõrgemad kui mujal Filipiinidel. Meie külastasime mitu korda ja soovitame kohti nimedega Happiness; Taste El Nido (vegankohvik parimate smuutikaussidega) ja Art Cafe, kus on ka imekaunis suveniiripood.

8.-9. detsember olime taaskord Manilas, et enne pikka lennureisi välja magada ning sellega meie seiklused Filipiinidel lõppesidki. Kuid ma ei taha uksuda, et see minu esimeseks ja ka viimaseks korraks Filipiiidel jääb, kuna avastada on seal veel nii palju ning on siiani mõned kohad, mis südamel kripeldavad ning mida selle kolme nädalaga külastada ei jõudnud. Näiteks Bohol, Coron ja Siargao saared. Väga palju tegevust on just Cebu saarel ja Dumaguete lähedal, niiet seal piirkonnas võib kauemgi aega veeta.

Koju jõudmise teekond kulges niimoodi:
9. detsember Manila-Amsterdam, tehniline stop Taipeis (lennuliin: KLM, lennu kestus 17h 15min)
10. detsember Amsterdam-Tallinn (lennuliin: AirBaltic, lennu kestus 2h 25min)

Ma siiralt loodan, et see postitus pani teid tahtma isegi reisi Filipiinidele planeerima. Või võibolla on see teil juba plaanis ning see postitus aitas reisimarsruuti paikka panna. Kui teil on täiendavaid küsimusi, andke kommentaarides mulle teada! :)

FILIPIINID - hindadest, ilmast, inimestest ja muust!


On aeg tagasi vaadata mu kõige hiljutisemale tripile Filipiinidele.  Veetsin seal kauges riigis aega kolm nädalat ning pea iga päev oli tunne, et "see on parim päev mu elust". Filipiinid on riik, millest pole Eesti kanalite ja inimeste kaudu ma peaaegu et midagi kuulnud, kuid välismaistest sotsiaalmeedia kanalitest jooksis infot aeg-ajalt sisse küll. Kuid tegelikult valisime sõbrannaga, kellega selle reisi ette võtsime, selle sihtkoha päris juhuslikult. Teadsime, et tahame suunduda Aasiasse (kus mina polnud kunagi käinud ning kus sõbranna, kes muidu oma igapäevaelu hetkel Austraalias veedab, sel ajal niikuinii reisida plaanis). Tegime Messengeri kaudu ühe pika videokõne, samal ajal kaarti vaadates ja panime kirja sihtkohad, mis vähegi meile kutsuvad tundusid. Seejärel hakkasime kirja panema iga koha plusse ja miinuseid ning nii me Filipiinideni jõudsimegi. Taustainfoks võin öelda, et valikus olid veel Sri Lanka, Tai, Malaisia, Kambodža ja Maldiivid.

Kuna mul kaamerat tol reisil kaasas ei olnud, lisan siia postituse illustreerimiseks veidi pilte, mis oma uue telefoniga tegin. Kuid kuna ma pole veel selle Huawei P20 Pro kaameraseadete kruttimises kõige osavam, jäid vist failid päris suured ja ma pole kindel, millise kvaliteediga blogger nad teile edastab. Loodan, et vastuvõetavaga. :)


Aga võtame kõik reisi mõjutanud erivaldkonnad üksipulgi lahti.
KESKKOND. Filipiinidele soovisin minna eelkõige just looduse pärast. Tahtsin ujuda soojas ookeanis; näha olendeid, keda varem kohanud pole; nautida kaljusid ja kauneid koskesid ja seda kõike ma ka sain. Kohe kuhjaga. Minu jaoks olidki kõige meeldejäävamad hetked kohtumised mereloomadega. Ujusime nii vaalhaide (kes on maailma suurimad kalad) kui ka kilpkonnadega ning nägime muidugi palju ilusat allvee-elu snorkeldades. Tuleb välja, et Filipiinid on üks tunnustatumaid snorkeldamissihtkohti maailmas. Veega on mul tõesti suur side ja tunnen, et eelmises elus olin kindlasti kas kala või mõni muu vee elukas, kuna vaadates kilpkonni minust rahulikult poole meetri kaugusel ulpimas ja lihtsalt rahulikult omi asju ajamas tundsin, nagu oleksin üks neist ja kuuluksin sinna vette koos nendega.
Rääkides aga linnadest (eriti pealinnast), siis seal ma peatuda ei soovitaks. Manila on üpris kaootiline ja meil kui hellitatud Eurooplastel võtab sellega harjumine päris korralikult aega. Ilmselt pole see oluline mitte ainult Filipiinidele, vaid ka muudele troopiliste sihtkohtade pealinnadele. Kuid ma kujutan ette, et ega keegi Filipiinidele Manila pärast ei lähegi. Meie olime Manilas kaks ööd peale saabumist, et peale väsitavat teekonda end veidi välja magada. Ning hea, et me seda tegime, kuna kui oleksime soetanud lennupiletid järgmisele saarele järgmiseks päevaks, oleks need tühistatud. Miks? Sellest saate lugeda järgmises kategoorias ehk...


ILM. Ilm oli meie vastu sealoleku ajal lahke ning vaid mõnel päeval sadas. Kuigi just sel päeval, kui Filipiinidele jõudsime, oli mõndasid saari rüüstamas taifuun. See aga on seal tavaline ning öeldakse, et aastas satub neid sinna kuskil 20 ringis. Õnneks see meie reisi kuidagi ei mõjutanud ning ükski plaan ega planeeritud lend ära ei jäänud. Öösiti oli 26 kraadi ringis, päeval 29-33. Eestlase jaoks ikka päris palav, niiet päevas korra külma kose all kosutust saamas käia oli vaat et hädavajalik. 


INIMESED. Ma ei tea, kas ma olen kunagi nii südamest sõbralikke ja lahkeid inimesi kohanud, kui Filipiinlased olid. Ja mitte omakasupüüdlikult või pealetükkivalt sõbralikud. Nad olid valmis aitama, tegema ja soovitama sinu jaoks kõike, kuid ainult siis, kui sina ise ka selleks huvi näitasid. Austan seda väga ja usun, et austavad ka teised eestlased, kuna mõnikord sa tõesti ei vaja abi ja on päris tüütu, kui keegi sulle seda su kannul käies korduvalt pakub. Kohalikega oli lihtne suhteid luua. Ja ka kasulik, kuna ilmselt sinu tricycle juht teab kedagi söögikoha omanikku, kes sulle soodustust teha saab, või äkki teab ta paadimeest, kes sind oma paadiga lähedalolevale saarele on nõus viima. Filipiinlaste sõbralikkust kiidetakse pea igas sihtkoha kohta kirjutatud artiklis või vlogis.


KAS FILIPIINID ON "TURISTIKAS" SIHTKOHT? Mõned piirkonnad kindlasti. Ilmselt kui olete kuulnud Filipiinidest, siis olete kuulnud kohtadest nagu Coron, El Nido või Boracay. Nendest kolmest käisime me vaid El Nidos ja no eks oli palju turiste küll. Võibolla olete kuulnud, et Boracay oli just hiljuti pool aastat suletud, et turistidest tingitud kahjusid parandada ning nüüd on saarele minejatel väga ranged ettekirjutused, et Boracay võlu säilitada. Taolist aktsiooni plaanitakse teha veel nii mõneski kohas Filipiinidel ning El Nido võib vabalt olla üks järgmistest. Rohkem Boracay ja selle sulgemise kohta rääkis oma videos üks mu lemmikuid reisivlogijaid Lost LeBlanc, seda videot saate näha SIIT.
Kuid rääkides veel turistidest, siis kindlasti leiab Filipiinidel peaaegu, et inimtühjasid kohtasid ka, kuid sinna minek võtab kindlasti veidi enam tahtmist ja ka on rahakotile veidi kulukam. Kuid kui privaatsus on midagi, mida sa väärtustad, on see kindlasti seda väärt. Ma ütleks, et meie külastasime oma reisil väga mitut turistikohta, kui ka kohti, millest enamus turistid teadmatuse tõttu suure kaarega mööda kõnnivad. Ideaalne kombo!


HINNAD. Sõbranna, kes on Aasias reisinud oluliselt rohkem kui mina oskas öelda, et Filipiinid polnud kindlasti mitte kõige odavam Aasia riik, kuhu reisida. Samas meie Eesti hindadega võrreldes odav ikkagi. Kõige kallimad olid muidugi turistidele suunatud teenused, nagu tavaliselt. Näiteks päevane paadituur El Nidos koos lõunasöögiga maksab keskmiselt veidi üle 20 euro. Kuid transport, söök kui ka majutus on võrdlemisi odavad. Meie ööbisime vägagi mugavates ja puhastes hotellides (kuid kindlasti mitte kõige luksuslikemates) ning öö kahele maksis keskmiselt 30 eurot. Lennupiletid Filipiinidele ja tagasi sain aegsasti ette ostes 550 euroga ning siselennud olid keskmiselt 40 eurot inimese kohta (siselende oli meil kolm). Väga ümmarguselt võib öelda, et kolm nädalat Filipiinidel läks ühe inimese kohta kokku maksma 1500 eurot. Soovitan ette juba arvestada paljude transpordi kuludega, kuna Filipiinid koosnevad 7000+ saarest ja kui soovid võimalikult palju näha, tuleb sul palju ühest kohast teise seigelda.

PS! Filipiinide raha on PEESOD, ning hetkene kurss on umbes 60 peesot = 1 euro.


Kellele soovitaksin Filipiinidele reisimist? Kõigile! Filipiinidel leiab igaüks midagi huvitavat. Kuid eriti soovitaksin Filipiinidele reisida neil, kes hindavad loodust ja veealuse maailma ilusid ja võlusid. Ning samuti kui sinu ideaalne puhus on vaid palmi all lebada ja päikest võtta, siis ilmselt selleks on võimalik ka oluliselt odavam ja vähem ajakulukas reis ette võtta, näiteks mõnele saarele Euroopas. Filipiinidel on avastamist nii palju ja kolme nädalaga jõudsime näha vaid killukest sellest riigist. Tund tagasi minna on suur, kuna iga teatud aja tagant ujub mu sotsiaalmeediakanalitesse sisse mõni uus imeäge koht Filipiinidel, millest ma varem teadlik polnud ning see tekitabki vastupandamatu soovi seda eksootilist sihtkohta veel avastada. 

Teen peagi ka postituse, kus räägin detailselt ja kuupäevaliselt läbi selle, kus me viibisime, kuidas ühest kohast teise saime ja mis me sihtkohtades tegime. Sellised postitused on minu jaoks tavaliselt reisi planeerides kõige kasulikumad ning usun, et aitab teidki, kui kunagi Filipiinidele minna plaanite. Ja kui teil on veel mingeid küsimusi, andke märku! :)

otsustasin oma hingamise 14 päevaga äratada!


Minuni jõudis üks ääretult põnev pakkumine - nimelt sain võimaluse proovida 14 päevast "Hingamise Äratamise" kursust. Plaanin sellega homme alustada, kuid mõtlesin, et jagan teiega juba enne alustamist oma ootuseid sellele programmile ning räägin natuke taustast, miks ma üldse otsustasin selle teekonna ette võtta.

Natuke kursusest endast.
"See 14-päevane kursus pakub igaks päevaks hingamisharjutusi, mis aitavad äratada sinu tõelise potensiaali, ergastada olemist ning tuua ellu rohkem rõõmu ja kirge.
Avasta sügava hingamise mõju oma elule. Vähenda stressi ja ärevust ning paranda enesetunnet ja meeleselgust läbi hingamise äratamise.
See kursus on mõeldud sulle, kui soovid parandada oma füüsilist ja vaimset heaolu, näha muutusi tööalases või isiklikus elus või siis otsid viisi oma energiataseme tõstmiseks.
Kursuse hingamispraktikad ja tehnikad on lihtsad ent tõhusad, et vähendada stressi negatiivset mõju, rahustada ärevat meelt ning tõsta saavutusvõimet."

Mul on varasem kokkupuude teadliku hingamise ja mediteerimisega täiesti olemas, kuid siiani ei ole mul õnnestunud mediteerimist kujundada oma igapäevase elurütmi osaks. Tavaliselt piirdun kuskil nädalaga ning siis kipub uus harjumus soiku vajuma. Muidugi aitab tohutult ka juba üks või paar korda katsetamist, kuid nagu iga uus asi võtab ka mediteerimine harjutamist ning kõige märkimisväärsed tulemused peaksid tulema just siis, kui oled sellest oma igapäevase harjumuse teinud ja seda pidevalt praktiseerinud. Vähemalt nii olen mina lugenud ja kuulnud, omast kogemusest ma veel kommenteerida ei oska. Kuid seda ma loodangi, et see kursus aitab mul teha teoks minu pikaaegse soovi - mediteerimisest võiks saada igapäevane harjumus.

Kuid võibolla pole teie mediteerimise ja hingamisharjutustega varem üldse kokku puutunud ja mõtlete praegu seda kõike lugedes, et mis see mediteerimine endast üldse kujutab ning miks peaks keegi sellega tegelema? Jällegi, ma pole sel alal mingi ekspert ja räägin vaid sellest, mis ma tean ja mida olen oma uurimuste käigus avastanud. Kõige lihtsamate sõnadega selgitaks ma seda nii - mediteerimine on laskmine oma kehal, mõtetel, hingel puhata ning seejuures saad võimaluse sügavale enda sisse vaadata. Tänapäevases kiires elus leiame üldjuhul enda jaoks vähe hetki, kus lihtsalt olla. Vaadata enda sisse ja tunnetada, mis meie kehas ja meeltes toimub. Mediteerimine on ideaalne viis olla iseendaga ühenduses ning maandada stressi ja ärevust. Tavaliselt pöördun mina meditatsiooni poole siis, kui tunnen, et olen pinges ja ärritun kergesti. Juba paar päeva järjest kasvõi 5-10 minutit silmad sulgeda ja sügavalt sisse välja hingata ning proovida lasta oma mõtetel mööduda, mitte neisse kinni jääda rahustab mind ja toob jalad maale tagasi. Üldiselt olen alguses kasutanud erinevaid guided meditationeid, mis on saadaval nii youtubes kui näiteks podcastidena, kuna need aitavad (eriti algajatel) hoida tähelepanu hetkes, kuna alguses kipub mõte väga kergesti rändama minema, nii nagu ta harjunud on. Ikka tulevad meelde tegemist vajavad ülesanded ja kõik muu, millest niikuinii päevad läbi mõtled. Meditatsioon võiks sulle anda nendest mõtetest pausi.

Minu ootused "hingamise äratamise" programmile:
1. vähendada pingeid kehas (korrektne hingamine pidavat aitama lihaspingeid leevendada)
2. õppida erinevate hingamistehnikate kohta ja neid praktiseerida
3. soovin, et meditatsioon kujuneks osaks mu igapäeva rutiinist
4. endaga taasühenduda ja oma emotsioone paremini mõista
5. anda kehale ja mõistusele iga päev hetke väljateenitud puhkust

Niiet kuskil 2-3 nädala pärast saate kindlasti lugeda, kuidas mul programmi läbimine läks ning mida sel ajal läbi kogesin. Olen igaljuhul põnevil! :)

Vasta küsitlusele ja VÕIDA LENNUKREDIITI!


Ja siit tulebki see sama küsitlus, mida eelmises postituses mainisin. Ootan juba suure põnevusega teie ideid ja mõtteid, mida tulevikus oma blogis rakendada saan. Ning muidugi, üks õnnelik vastaja saab 11. jaanuaril 50 euro väärtuses AirBaltiku lennukrediidi võrra rikkamaks. :)


Tänan juba ette!

uus aasta, uus blogi


2018 oli nii minu kui ka minu blogi jaoks üpris segane aasta. Olen võtnud blogimisest mitu pausi, nii lühemaid kui ka päris pikkasid ning mõelnud palju selle üle, millest ma päriselt kirjutada tahan. Mitmel hetkel sel aasta jooksul jõudsin päris lähedale arusaamale, et äkki blogimine ja sotsiaalmeedias toimetamine polegi minu rida. Mul tuli haruharva peale tuhin kirjutada ning enamuselt polnud ma oma avaldatud postitustega täielikult rahul. Proovisin kirjutamise graafikut (iga nädala esmaspäeval avalikustasin postituse), et end reel hoida, kuid ei aidanud. Proovisin sellest graafikust loobumist, siis ei kirjutanud ma peaaegu üldsegi. Polnud ideid, polnud kirjutamise kirge. Olin vaid paari sammu kaugusel oma blogist ja Instagramist loobumisel, kuid siis mõistsin, milles tegelik probleem on. Ma nimelt ei kirjutanud enam sellest, mis mulle oluline ja südamelähedane oli.

Nüüd ärge saage päris valesti aru, meik ja ilu ja mood ja kogu sellega kaasnev on siiski osa mu elust, kuid sain aru, et see pole kõige olulisem, mille ümber mu elu keerleb. Ma ei osanud enam toodetest eriti kirjutada, kuna esiteks tundsin, et olen taoliseid lauseid juba nii palju kordi ritta seadnud, et jutt tundub lihtsalt sisutühi ning teisalt ei näinud ma sellel enam nii suurt tähendust. Ma olen palju enamat kui punapäine noor neiu, kellele end mukkida meeldib. Seetõttu ma neli aastat tagasi oma blogile ka "A little about everything" nimeks panin, kuna teadsin, et ainult ühest teemast kirjutamisega ma piirduda ei taha. On ju äärmiselt loogiline, et aastatega huvid ja maailmavaated muutuvad ning nüüdseks olen aru saanud, et minu blogi fookuseks saab REISIMINE ning ELUSTIIL.


Näen, et eriti eestlaste seas on tegelikult reisiblogijatest päris suur puudus. Minu meelest on reisimisest ja kõigest sellega kaasnevast teistele edasi anda midagi palju enamat, kui vaid ilusaid pilte instagrami vahendusel. Paljud mu lähedased ja tuttavad on kiitnud minu erinevaid reisialaseid teadmisi nii sihtkohtade kui ka reisinippide kohta ning seda enam saan aru, et peaksin neid teadmisi ka laiema avalikkusega jagama. Ning kuna käin siiski ka põhikohaga tööl ning see seab reisimisele mõningased piirid, siis lisaks reisimisele tahan blogisse veel enam haakuda ka erinevaid elustiili teemasid ning kirjutada avatult asjadest, mis minu elu lihtsamaks ja kvaliteetsemaks muudavad. Kindlasti kavatsen ka edaspidi suurelt keskenduda ka #visitestonia promomisele ning tuua teile lähemale ka kodumaiseid reisisihtkohti. Ja nagu ütlesin, siis ilu on siiski minu jaoks midagi huvitavat ja paeluvat, niiet ei saa välistada, et vahepeal ka blogisse mõni iluteemaline postitus ära eksima saab. :)

Niiet mida ilmselt selle uue aasta jooksul minu blogist leidma hakkab? Esimesena hakkan ilmselt vaikselt lahkama oma viimatist reisi Filipiinidele, kindlasti on talvekuudel mõned Eesti teemalised postitused plaanis ning kevad saab olema tihedat välismaadel reisimist täis. Suvel olen üldiselt alati Eestis ringi käinud, et kasutada maksimaalselt ära seda meile antud sooja aega ning pikema reisimise perioodi jätan sügise peale. Aga need on vaid hetkesed plaanid, olen alati siiski elule avatud ja proovin elu mitte liiga ära planeerida, et ta ise mind hoopis üllatada saaks!

Aga veel enne seda kõike tahan paari asja teilt, minu lugejad, küsida. Plaanin teha küsitluse, et teilt veidi infot ja sisendit oma tulevase contenti jaoks saada. Seda võite juba peagi oodata ning muidugi kuna teie aitate seeläbi mind, ei jää see heategu ka tasumata. ;) Ahjaa, ja ilmselt toob see pisike "re-brading" endaga kaasa ühel hetkel blogi disaini muutumise kah. Aga seda millal ja millised muutused siin tulevad, näitab aeg. Ning võibolla katsetan ka mõnda uut sotsiaalmeedia platvormi, olen isegi mõelnud proovida podcaste tegema hakata.

Proovime - let's go, 2019!

ARVUSTUS + KINGILOOS : Nacomi


Ma mainiksin kõigepealt ära, kui ülimalt veider on hetkel blogipostitust kirjutada. Viimase avaldasin ju oma kuu aega tagasi ning alates sellest olen nii blogist kui ka tegelikult üldse (sotsiaal)meediast päris palju puhanud. Kuid täna olen tagasi ja ühe äärmiselt põneva postiusega! Nimelt sain mõni aeg tagasi omale testimiseks valida mõned tooted Poola firmalt nimega Nacomi ja jagan nüüd meeleldi teiega oma kogemusi! Blogipostituse lõpus avaldan saladuse, kuidas ka sina võid nende nelja toote omanikuks saada, ja seda täiesti tasuta. ;)

Bränd ise on inspireeritud loodusest ja naturaalsest ilust ning Nacimo pakub nii näo- kui ka kehahooldustooteid. Valikust leiab tooteid veganitele ning samuti on Nacomi mõelnud ka tundliku nahaga ja erinevate allergiatega inimestele. Kõik tooted sisaldavad vaid kvaliteetseid koostisosasid ning need ei sisalda allergeene, parabeene, SLS/SLES, mineraalõlisid ega ka kahjulikke säilitus- või värvaineid. Õlidena kasutatakse 100% puhast taimset õli, külmpressitud õli ja puhast sheavõid.



Liigume toodete juurde. Enne ükskõik millise näohoolduse tegemist on vaja esmalt nägu puhtaks saada ehk siis meik maha võtta. Selleks olen nüüd juba mõnda aega kasutanud Nacomi mitsellaarvett. Toode on väga tõhus ja võtab meigi maha imelihtsalt, ilma liigse vatipadjaga näo hõõrumiseta mis minu nahka üldiselt tugevalt ärritada võib. See mitsellaarvesi sisaldab ka hyaluronic acid'it mis aitab nahka sügavuti puhastada ja säravamaks muuta. 




Üldiselt olen ma päris kesine maskitegija ja olen proovinud seda jooksvalt parandada. Olen nüüd mõned nädalad nii iga kolme-nelja päeva tagant kasutanud Nacomi rohelist savi koos makadaamia õliga, et saavutada üks imeliselt puhastavate ja niisutavate omadustega mask. Roheline savi on kosmeetiliste savide seas tuntud oma nahka puhastavate toimeaitene poolest, mis väidetavalt aitab saavutada suurepäraseid tulemusi. Tootel on kirjas, et tegu on näo ja keha maskiga. Ma küll täpselt ei tea, kus kohas ja mis viisil keha maski tehakse, seetõttu olen mina hetkel piirdunud vaid näomaski katsetamisega. Mul on küll päris heas korras nahk, kuid lõua piirkonda on viimastel kuudel tellikud päris palju ebaperfektsusi ning loodan selle savi abiga neist vabaneda. Segan savipulbri kokku törtsu vee ja makadaamia õliga, et lisada maskile ka nahka niisutavaid omadusi ning kannan näole. Kui mask on täiesti ära kuivanud (see võtab aega maksimaalselt 15 minutit), pesen leige veega maski maha. Nahk on koheselt värskem ja puhtam, kuid suuremaid tulemusi saab loodetavasti näha veelgi pikema kasutusaja vältel. 


PS! Nacomi valikus on veel mitmeid naturaalseid õlisid, näiteks - kookosõli, jojobaõli, kanepiseemneõli, viinamarjaseemneõli ja palju muidki. Mina valisim makadaamia, kuna olen kuulnud selle väga headest omadustest juustele ning olen seda toodet ka peale juuste pesemist veidikene kasutanud. Tasub olla ettevaatlik, kuna nagu iga õli üle doseerimisel jäävad juuksed rasvaseks, siis nii ka sellega. Kuid õige kogusega jäävad juuksed siledad ja pehmed! Makadaamiaõli aitab veel väidetavalt tselluliidi, kortsude ning päikesest tekkinud nahaärrituste vastu.



Peale näo poputamist on aeg kehale tähelepanu pöörata. Selleks kasutan Nacomi valikust kookosega kohvikoorijat. No eriti hea lõhnaga toode! Olen nii kohvi kui ka kookose suur austaja ning ausalt öeldes on minust ka selle koorija suurim fänn saanud. Jällegi, vaid naturaalsete koostisosadega toode, millel igal oma eesmärk - kohv aitab parandada vereringet ja võidelda tselluliidiga, roosuhkur koorib nahalt mustuse ja vanad rakud, surnumere sool aitab nahast mürkaineid väljutada, kakaovõi, mandliõli ja kookosõli aitavad nahka niisutada ja vitamiin E aeglustab naha vananemist. Peale keha koorimist tasub keha mitte ainult veega loputada, vaid ka käega kaasa aidata ning koorijat ka ise kehalt maha nühkida. Muidugi ei ole mõistlik peale kehakoorijat veel mõnda muud pesugeeli kasutada, kuna siis pesed maha kõik kasulikud õlid mis sinu keha veel niisutada tahavad, kuid kui kasvõi lihtsalt kätega kaasa ei aita võib nahale jääda veidi liiga paks õline kiht mis mulle isiklikult ei istu. Aga koorijat on oma lõhna poolest eriti mõnus kasutada just hommikuti, kui võrgutv kohvi aroom dušši all väga äratavalt mõjub.


Usun, et peale selle postituse lugemist tekkis teil suur huvi Nacomi toodete vastu. Mina juba kibelen küll uute toodete proovimise järgi, eriti tekkis mul huvi nende erinevate vannitoodete vastu. Ja hea uudis on see, et Nacomi toodete saamiseks ei peagi Poola sõitma, vaid minema hoopis lähimasse L Cosmetics kauplusesse, mida on kokku Eestis lausa 25 ning millest 20s müüdakse Nacomi tooteid (näiteks Tallinn, Viimsi, Maardu ning ka erinevad Ida-Virumaa paigad). Täpse poodide nimekirja leiad aadessilt www.lcosmetics.ee

Ning siin on lubatud saladus - KINGILOOS! Hetkel on minu Instagramis käimas kingiloos, kus loosin välja needsamad neli toodet, millest siin postituses kirjutasin. Või noh, teile ikkagi muidugi uued ja avamata mitte minu kasutatud, mõistate küll mis ma silmas pean... :) Niiet soovitan pilgu mu instale peale visata ja kindlasti loosis osaleda! Võitja selgub juba 16. novembril. 

ma lõpetan iganädalase blogimise


Jah, lugesite õigesti. Olen tõepoolest sellise otsuse vastu võtnud, kuid see pole üldse mitte kurb otsus ja ei tähenda kaugeltki mitte seda, et blogimine ning kõik sellega kaasnev mind enam ei paeluks. See kõik huvitab mind endiselt ääretult palju, kuid kuna süsteem (postitus igal esmaspäeval), mille endale juba pea aasta tagasi seadsin ei sobi enam eriti hästi mu elustiiliga, siis otsustan sellest loobuda. Viimasel ajal on blogimine olnud minu jaoks rohkem kohustus kui lõbus tegevus, mida õhinaga ootan. Sellistel hetkedel tuletan endale meelde, et minu kanalid on täitsa minu enda hallata ja vastutada, mis tähendab, et mul on õigus ja vabadus otsustada kõike nendesse puutuvat. Mõnikord sean endale raamid ja piirid ning unustan sealjuures ära, et ei pea nendest igavesti kinni hoidma ning vooluga kaasa minemise asemel proovin endiselt mahtuda vanadesse raamidesse, mis tegelikult enam ei sobi. Mõistsin, et tüütut kohustuse tunnet ei tekitanud minus mitte vähene huvi teemade vastu millest blogisin, vaid süsteem, kuidas ja millal ma seda tegin. Aga ärge muretsege, mul on lahendus olemas. :)

Mõtlesin katsetada ja liigutada põhirõhu oma blogilt hoopis Instagramile üle. Kindlasti jätan oma blogi siinsamas lehel siiski alles, kuna see on hea platvorm pikemateks ja põhjalikemateks arvustusteks/vestlusteks. Kuid neid ei hakka siin olema igal esmaspäeval. Kui tihti neid olema hakkab, seda ma lubada ei oska, kuid kindlasti annan teile nii Instagrami kui ka Facebooki kaudu teada, kui uus postitus üleval on. Soovin Instagramile rohkem keskenduda ning kasutada varasemast veelgi aktiivsemalt story'sid ja InstagramTV'd, võibolla proovin isegi live ära. Muutused on alati närvesöövad ning veidi hirmutavad, kuid samas ääretult põnevad ja olen hetkel väga elevil ja aldis midagi uut proovima. Ehk siis suunaksin teid oma Instagramil silma peal hoidma ja jätkame seal tihedat suhtlust, eks? :)

Ja muide, kas pole viimastel päevadel mitte ideaalsed sügisilmad olnud?! Jagan siin postituses teiega kahel eri päeval tehtud pilte - ühed neist paar nädalat tagasi Selisoos jõhvikaid korjamas käies ning teised on tehtud paar päeva tagasi Toila Oru pargis. Kuldne sügis on ikka üks mu lemmikumaid aegu aastas!